Galerii esimesel korrusel on vaatamiseks “Ole paigal – las ma vaatan!”
Sissevaade nelja joonisfilmi visuaalsesse disaini
Kui film pannakse käima, siis ta muudkui kerib, kuni lõpp on käes. Kindlasti on ka teil olnud hetki, kus tahaks öelda: „Ole paigal – las ma vaatan!“. Aga kus sa sellega!
Käesoleval näitusel on pildid neljast animafilmist. Täpsemalt neljast joonisfilmist:
HOTELL E, 1992
ELU ILMA GABRIELLA FERRITA, 2008
TUUKRID VIHMAS, 2010
LENDURID KODUTEEL, 2014
Nendes filmides on kokku ca 162 720 kaadrit. Meie näitusel on 50 pilti, 50 tervikust väljarebitud hetke, mis moodustavad nende nelja filmi kaadrite koguhulgast umbes 0,0307%. Iga üksik pilt on 0,000614% kaadrite koguhulgast. Valides sellisest tohutust määrast just neid õigeid, näitusele sobivaid kaadreid, tuli tabada hetki, kus öelda: „Ole paigal – las ma vaatan!“. Lihtne see ei olnud, kuid saime hakkama!
Loomulikult ei olnud peale sellist maratoni näitusele nime valikuga mingit probleemi.
Galerii teisel korrusel “LÄKS LENDU”
llustreerida saab igasugust teksti. Hea on illustreerida head teksti, aga veel parem kehva.
Pilt võib võimendada teksti emotsioone, võib neid siluda, võib midagi rõhutada või vastu vaielda, edasi arendada või teksti üle irvitada.
Illustratsioon peab tekstile midagi juurde andma, muidu ei ole mõtet illustratsioone teha. Seepärast ei ole mõtet illustreerida teksti, mis midagi juurde ei vaja (haiku) või teksti, mida on niigi palju (romaan). Eriline värk on lasteraamatute illustratsioonid. Need peavad nimelt olema huvitavad, hea kui huvitavamadki kui tekst. See paneb lastekirjanikud oma järgmiste raamatute juures rohkem pingutama. Või siis uue illustraatori valima.
Kõik eespoolöeldu lähtub seisukohast, et teatud juhtudel vajab tekst illustratsioone. Aga võib küsida ka vastupidi: kas teatud juhtudel vajavad illustratsioonid teksti? Vastus on: teatud juhtudel ei vaja. Näiteks illustratsioonide näitusel. Viimane on üks kummaline asi. Pildid raamatust väljas, seosed tekstiga katki rebitud, arusaamatud, täis mittemõistetavaid vihjeid millelegi, mis jäi ilmselt teksti. Tekst on kusagil, kuid ei ole kättesaadav. Kas need pildid on hauakivid tekstide kalmistul?
Võib pakkuda ka vähem morbiidset tõlgendust. Võib-olla on tegemist välja- või suurekskasvamisega, iseseisvumisega? Suur ja kõikekattev tekst on kui hauduja kana, edasi on see toitev ja kaitsev, kui ühel hetkel on illustratsioon valmis, tema tiivad on tugevad ja ta saab ka ilma tekstita hakkama. Ta läheb, ta tõuseb lendu ja maandub, kuhu tahab. Näiteks Artiumi seinale.
Sestap leidsime, et sobiv nimi meie illustratsioonide näitusele on LÄKS LENDU.
Priit Pärn
Sündis 26. augustil 1946 Tallinnas.
Keskkooli lõpetas 1965 Tapal.
1970.a. lõpetas Tartu Ülikooli bioloogiateaduskonna.
Aastatel 1970 kuni 1976 töötas Tallinna Botaanikaaias taimeökoloogina.
Alates aastast 1976 töötas kunstnik-lavastaja ja režissöörina Tallinnfilmi stuudios Joonisfilm, 1994 aastast stuudios Eesti Joonisfilm.
60-ndate lõpust alates on olnud tegev karikaturisti ja illustraatorina. Ta on illustreerinud ca 40 Eesti ning Soome lasteraamatut, tema koomiksiraamat ’’Tagurpidi’’ on avaldatud peale Eesti ka Soomes, Rootsis, Norras ja Hispaanias. Alates 80-ndate algusest tegutseb Pärn üha enam vabagraafikuna. Tal on olnud üle 40 isiknäituse erinevates Euroopa riikides ja Kanadas. 2002.a. pälvis Pärn Kristjan Raua nimelise preemia. 2007.a. oli tal isikunäitus kunstimuuseumis Kumu.
Alates 1990.a on Pärn töötanud ka õppejõuna. Ta on õpetanud Soome, Norra, Saksamaa, Šveitsi, Hispaania, Belgia, Bulgaaria, Portugali, Hollandi, Prantsusmaa, Jaapani, Kanada, Austraalia, Ungari, Tšehhi, Horvaatia, Iirimaa ja Inglismaa filmikoolides. 1994 asutas Pärn Turu Kunstiakadeemia (Soome) animatsiooniosakonna ja oli kuni 2007.a selle kunstiline juht. 2003.a võitsid Pärna õpilased Ottawa festivalil maailma parima animakooli tiitli. 2006. a asutas Pärn Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakonna, kus ta toimis osakonna juhi ning professorina kuni 2019.aastani. Nimetatud osakonnast on võrsunud rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti ja välismaa noorte animaatorite põlvkond. Tema õpilased EKA animaosakonnast on võitnud üle 120 auhinnna rahvusvahelistelt filmifestivalidelt.
2020/21 õppeaastal on Pärn professor Tartu Ülikooli Vabade Kunstide teaduskonnas.
Pärn on saanud seitse elutöö auhinda: ASIFA, Krakowi Etiuda and Anima(Poola), Fredrikstadi Animation Film Festivali(Norra), Zagrebi Anifesti( Horvaatia), Valencia Filmifestivali La luna di Valencia(Hispaania), Krakowi Dragon of Dragonsi(Poola) ja Eesti Kultuurkapitali elutöö auhinna.
Pärn on osalenud üle 50 rahvusvahelise anima- ja lühifilmifestivali žürii töös, tal on olnud festivalidel üle 60 retrospektiivi, sealhulgas New Yorki Moodsa Kunsti Muuseumis.
Pärn on stsenaristi, kunstniku ja režissöörina teinud 14 pikemat joonisfilmi ja rea lühivorme – reklaame jne. Tema filmid on võitnud üle 80 auhinna maailma mainekatel animafestivalidel.
On 2008. aastast Euroopa Filmiakadeemia liige.
Olga Pärn
Olga Pärn lõpetas 2000. a Valgevene Kunstiakadeemia graafika osakonna sügavtrüki erialal. Aastatel 1996 kuni 2003 töötas ta stuudio Belarusfilm animatsiooniosakonnas kunstnik-lavastajana ja animaatorina. Erilise professionaalsuse omandas Olga liivaanimatsiooni alal. Koos oma abikaasa Priit Pärnaga on ta teinud stuudios Eesti Joonisfilm 6 animafilmi kaasrežissööri ning -kunstnikuna. Nende koos tehtud filmid on võitnud 36 auhinda – nende hulgas 11 peaauhinda maailma tippfestivalidel. 2014. sai Olga Pärn Riigi Kultuuripreemia aasta parima filmi „Lendurid koduteel’“ eest. Nimetatud film oli teostatud unikaalses Pärnade poolt leiutatud liivaanimatsiooni tehnikas.
Olga eriline kirg on illustratsioon. Eestis on ta illustreerinud 6 lasteraamatut, lisaks teeb ta juba aastaid koostööd lasteajakirjadega Täheke ja Hea Laps.
