Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallikunstniku eriala omandanud Arrak jäi maalikunstnikuna iseõppijaks, säilitades niiviisi sõltumatuse siinse maalikunsti konventsioonide suhtes. Võib-olla seetõttu on tema töid võimatu kaasaegsetega segamini ajada. Metallikunstniku taust andis Arrakule julguse läheneda maalikunstile dekoratiivselt. Lisandus kunstnikule loomuomane kujundlik mõtlemine ja ammendamatu fantaasia, mille lätted ta ise paigutab keerulisse lapsepõlve ja tormilisse noorusesse.
Arraku loomingu esimest kümnendit iseloomustavad paljusuunalised vormilised otsingud. Stiililisteks orientiirideks olid abstraktsionism, sürrealism ja uusrealism (nouveau realisme), kuid kunstnik tõrkus ühelegi voolule truudust vandumast. Järsk pööre leidis aset 1970. aastal, kui kunstnik kujundas esimeseks isikunäituseks valmistudes välja ehtarrakliku nn plahvatavate peade ja vinka-vonka kontuuridega laadi. Helged värvid ja tasapinnaline kujutusviis võimaldavad 1970. aastate esimese poole Arraku puhul tõmmata lõtvu seoseid popkunsti esteetikaga. Arraku noorusperioodi tinglikuks lõpudaatumiks võib pidada 1976. aastat, kui kunstnik luges esmakordselt läbi piibli ja maalis esimesed suurejoonelised vanameisterlikus laadis teosed.
