Sõdadest ja kliimamuutuse kõikehõlmavatest mõjudest põhjustatud humanitaartragöödiad tekitavad mõõtmatuid rändelaineid ja kannatusi. Need panevad meid mõtlema, kas me jaksamegi enam kujutleda paremat maailma? Rabatud mõistmisest, et elame Utoopia kaotamises, töötavad Cooper & Gorfer kohalike kogukondade noorte naistega, kelle elud on sunnitud rände tagajärjel purunenud. Mis on nende naiste unelmad, identiteet ning salajased igatsused?
Utoopiline teater mängib pindade, arhitektuuri ning loodusega, nii leiab vaataja ennast seinte, aedade ja ukseavadega mõõtmatust suletud ruumist. Inspireerituna kirjanike Italo Calvino “Nähtamatud linnad” ja Jorges Luis Borges “Labürindid” raamatute mittelineaarsetest narratiividest, loovad Cooper ja Gorfer arhitektuurilised utoopilised elemendid. Selles illusioonide maailmas elavad naised on ehitud väheste, hoolikalt hoitud, isiklike esemetega endisest elust.
