Eesti Kunstimuuseumi jaoks on näituse üks eesmärke pöörata tähelepanu 1980. aastate Eesti maalikunstile ning selle tähendusele meie lähikunstiajaloos. Seda perioodi on kunstis nimetatud ka „kadunud kümnendiks“. Ühelt poolt hoidis kunstnikkond üleminekuaja päevapoliitikaga teatavat distantsi, teisalt jäid 1980. aastad Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud suurte muutuste taustal kunstiajaloole üsna ebahuvitavaks. Seetõttu vajab see kümnend veel aktiivset mõtestamist.
Kuraatorid Fabio Cavallucci ja Sirje Helme näitusest:
1980. aastate teise poole Itaalia ja Eesti kunstimaailmad erinevad oma sotsiaalses ja poliitilises võrgustikus, kogemustes ja kunstipraktikates ning Teise maailmasõja järgsetes võimalustes. Transavangardi ideede taga on Itaalia võimas kujutava kunsti traditsioon. Eesti 1980. aastate lõpp asetus ärevate poliitiliste sündmuste keskele ning siinses kunstielus hakkasid toimima protsessid, mille tulemusena tekkis uus vaba kunstiruum. Itaallaste looming jõudis Eestisse üksikute juhuslike reproduktsioonide kaudu ja uue maalikunsti mõju arenes siin lühikese ajahetkega oma suunas edasi.
Transavangardi rühmitus tekkis Itaalias otsese vastandusena eelnevate kümnendite ühiskondlikke eesmärke teenivale ja analüütilisele kunstile. Rühmitust vedanud kriitik Achille Bonito Oliva (1939) ja kunstnikud Sandro Chia (1946), Francesco Clemente (1952), Enzo Cucchi (1949), Nicola De Maria (1954) ja Mimmo Paladino (1948) nägid oma tegevust kui missiooni, millega segunes ka teatav annus loomingulist ülbust. Erinevalt Itaalia kontekstist ei soovinud Raoul Kurvitza ja Urmas Muru asutatud Rühm T eelnevatele põlvkondadele vastanduda, vaid varasemast justkui mitte hoolides, rajada kunstis uusi mõtte- ja tegutsemisviise.
Olulise põhimõttena propageerisid nii transavangard kui ka Rühm T subjektiivset, isiksuse ja emotsioonide keskset lähenemist kunstile, kunstniku täielikku loomingulist ja vaimset vabadust. Nende loomingu tõukejõud oli eksistentsiaalne pinge, tunnetus inimelu mööduvusest kõikses universumis. See pinge leidis nii transavangardi kui ka külma ekspressionismi puhul sarnase väljendusviisi pöördumises dramaatiliste, mütoloogiliste ja metafüüsiliste süžeede juurde just maaližanris, mis taas tähelepanu keskmesse tõusis.
Meeskond
Kuraatorid: Fabio Cavallucci, Sirje Helme
Näituse kujundus: Kaarel Eelma
Graafiline disain: Tuuli Aule
Haridusprogramm: Darja Andrejeva
Koordinaator: Anastassia Langinen
Näituse töörühm: Richard Adang, Andres Amos, Pärtel Eelma, Siim Hiis, Inga Jaagus, Darja Jefimova, Liisa Kaljula, Tambet Kütt, Johanna Lamp, Margit Pajupuu, Kaisa-Piia Pedajas, Villu Plink, Johann Põldra, Renita Raudsepp, Juta Ristsoo, Kaidi Saavan, Mati Schönberg, Elnara Taidre, Allan Talu, Eva Tammekivi, Uve Untera, Helen Volber
Teosed kogudest: Collezione D’Ercole (Rooma), Claudio Poleschi Arte Contemporanea, Mart – Museo di arte moderna e contemporanea di Trento e Rovereto, erakogu (Trento, Itaalia), Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum, SA Postimehe Fond, Reigo Kuivjõgi kogu, Raoul Kurvitza arhiiv, Urmas Muru arhiiv, Tiina Tammetalu kogu, Meriliis Rinne kogu, erakogud
