Pehme, sootu ja üksi vastutamisest keelduv „Edevuses üksi“ mõjub nagu meie aja metafoor. Kõik siin räägib intensiivse olemisega toimetuleku paratamatusest, mille Neeme Külma süüdimatult terane avatus on kinni püüdnud oma hübriidsuse, segi aetud kontekstide, deep-olemise näilise ülbuse ja juba eos andeks antud siira teadmatusega. Nagu individualismi ja isiklikkuse minek igavesse paljususse, ähvardab ruumi lobamoklus näitusepinnalt välja valguda. Aga siinkohal sekkub Alice Kask. Valikuliselt ja šefilt võtab ta ette galerii nurgad, plaasterdab need kinni ja maalib lukku. Rahulikult, justnagu territooriumi märgistades, osutab ta neile au, mida see galerii eales nurkadele osutanud pole.
Kuraator Tamara Luuk ütleb: „Neeme ja Alice – nad mõlemad tegelevad illusiooniga, üks sentimentaalse romantikuna „päris“ olemise poole püüeldes, teine kõiges kõhkleva pragmaatikuna „nagu päris“ paratamatusest teadlik olles. Aga kumbki neist kunstiga nalja ei tee.“ Näituseobjektid, nagu read luuletekstis, otsivad tunnetele vasteid, ilma et mõistusel oleks kohustus neid üle toimetada.
Neeme Külm (1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Ta on loonud ka tähelepanuväärseid ruumilahendusi avalikku linnaruumi ja olulistele muuseumiväljapanekutele ning pälvinud kultuurkapitali preemiaid.
Alice Kask (1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Tema esinduslikumad väljapanekud lähiminevikus pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). Kask on pälvinud Konrad Mäe preemia 2003. aastal ja Vaal galerii noore kunstniku preemia aastal 2005.
