Narihiro Matsumoto on sündinud Kyotos 1984. aastal. 15-aastaselt hakkas ta tegelema poksiga ning võitis isegi Kogakukani keskkoolidevahelise võistkondliku meistritiitli. 2005. aastal avastas enda jaoks tantsu. Kasutades oma kehalisi võimeid, osales ta erinevates lavastustes nii tantsija kui näitlejana. Fotograafiaga tegeleb Matsumoto alates 2013. aastast. Samas tegutseb ta edasi ka näitlejana, ning teeb lavakujundusi. Tänu sellele, et ta koges oma töös, kuidas lavakujundus loob teatris uue maailma, hakkas Matsumoto looma maastikel lavastuslikke fototeoseid.
“Ma pean vajalikuks, et looming tekiks reaalses tegevuses, sest tahan seda oma silmaga näha ja ise kogeda. Kui hakkan oma peas oleva 2D-kujutise põhjal looma 3D-pilti, tuleb ette palju ebaõnnestumisi ja ootamatuid lahknevusi, aga need äpardused ja kõrvalekalded panevad mind alati naeratama. Kuidas panna objekt hõljuma, kuidas luua varje, kuidas muuta taeva värvi – sellised tehnilised küsimused on alles loomisprotsessi algus. Kui kujutis on valmis, algab suhe “selle asja” – loomisprotsessis oleva töö – ja minu vahel. See ongi minu looming, hetk, kui kõik saab tõeliseks ja lõpuks ma näen seda. Foto on selle konkreetse juhtumi jäädvustus, hetktõmmis ajas,” kirjeldab Narihiro Matsumoto oma loomisprotsessi.
“Protsessi käigus ma ei mõtle “aja” mõistele. Kui mulle meenuvad nostalgilised mälestused põhikooliajast, ei taju ma seda kui “midagi, mida ma mäletan” või “mälestust, mis on tagasi tulnud”, vaid kui teatud „aega“, mis on kätte jõudnud. Kui ma näen päikeseloojangut, ookeani, mägesid, tuult ja nähtamatut teispoolsust, on “see aeg” käes ja mu mõte käib muudkui ringi ja ringi. Ma nimetan seda vaadet “igavikuks”. Jaapani sõna “永遠” vasted teistes keeles pole kunagi päris see, mida selle sõnaga ise silmas pean, kuid praegu kasutan sõna “igavik”. Minu kunstitegemise protsess on viis tuua tagasi “olulised ajad” minevikust. Need kallid hetked minevikust on näiteks mu ema suvel piletiväravas seismas; ostukeskuse katus; aeg, mil mind basseinis kukil kanti; maja, kus varem elasin, ja nii edasi,” avab Matsumoto näituse “35 – 39” tagamaid.
