„Kui olin noor, läksin ülikooli ja õppisin ratsionaalset keelt, et mõelda aju vasema poolkeraga. Aga parem ajupoolkera valitseb meie intuitsiooni ja kujutlusvõime üle. Sõnades puudub tõde; need vaid suunavad sind, kuhu poole liikuda, aga sa pead sinna liikuma üksinda, vaikuses. Sümbolites peitub keel, mis hävitab sõnad.“
– Alejandro Jodorowsky
Moodustame lugusid, mis oleks võinud juhtuda ja mis on võimalikud juhtuma. Mängime, et tänane sotsiaalne kord, kehtivad reeglid ja majandussüsteem on nihestatud. Et ajatelg on segamini ning lineaarsus ja kasvu-ning kasumi-ideaal on unustusse jäetud. Tuletame meelde kultuurikihte minevikust, anname võimaluse teravdatud aistingutele ja elavdatud kujutlusvõimele. Naudime afektiivset laengut, mis tekib inimeseks olemise kogemusest ning hoiame meeles, et inimese teadmised maailma kohta on piiratud.
Kas saaksime rajada teed ja ideed eetilise ja poliitilise maailma ümberkujundamiseks, kui võtaksime enda viie aistmismeele ja ratsionaalse elukäsitluse kõrvale tööriistakasti taganurgast välja kujutlusvõime ja mängu ning oskuse hinnata eksimustest tekkivaid ootamatuid kõrvalepõikeid? Kuidas jõuda ideede ja tegudeni, mida ei ole veel olemas, samas teadmine, kuidas võiks paremini, on justkui siinsamas – kirjanduses, kunstis, filosoofias.
Tšehhist pärit maalikunstniku Denisa Štefanigová teostel kujutatud inimesed, loomad ja teised olendid on omavahel põimunud, sulandunud, mängulised ja kindla plastilise vormita, eemaldades dihhotoomia ja vastanduse inimese ja looma, looduse ja tehnoloogia, iha ja viha ning mõistusliku ja tundelise vahel. Štefanigova maalidel kujutatud eri liikidest olendid loovad omavahel suhteid ja suhtluseid, viidates võimalikele kooseksisteerimise vormidele, kus inimese võimupositsioon on kõrvale jäetud ning liigiülene kooselu ja mõistmine on uus igapäev. Teosed viitavad terviklikumale toimimisviisile, kus ükski elusolend ei ole teisest eraldiseisev ega puutumatu – kõik on omavahel seotud ja suhtes, inimene ei ole erand. Filosoof Donna Haraway on eelneva defineerimiseks pakkunud välja sõna “ktulutseen”. Mõiste on tuletatud ülipikkade jalgadega ämblikuliigist Pimoa Chtulhu, kelle kaheksa jäset moodustavad justkui erinevad vaatepunktid ja võimalused, mis oma eraldiseisvuses ja- suunas on ometigi omavahel seotud – ükski jäse ei toimi autonoomselt.
Kunstnikeduo Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholmi skulpturaalsed installatsioonid ja video jätkavad ktulutseenist kantud maailmavaadet, segades kaasaegses ühiskonnas valdavat maailmakogemise viisi arhailiste uskumuste ja teguviisidega, hägustades kindlaid piire kehtivate tähenduste, tõlgenduste, tunnetusliku ja isikliku ning universaalse vahel. Viidates oma teostes süvaajale, mille maht on inimmõistuse jaoks hoomamatu, näitavad kunstnikud, et eilne ja tänane on omavahel lahutamatult läbipõimunud ja seosed pidevas muutuses. Hävimine ja taasloomine annab võimaluse ümbermõtestamiseks ja lootuseks. Tegu on fantaasiamänguga, milles minetatakse kehtivad sotsiaalsed ja ideoloogilised tõekspidamised, lineaarne ajataju ning maha on maetud lõpmatu kasvu ja kasumi siht.
Sellel näitusel vaadatakse unustatud nurgatagustesse ja kujutletakse uusi nurkasid ja avausi, navigeeritakse põhimõtete piirimail, antakse võimalus vigadele, naudingule ja ebatavalisele, flirtides ja põimudes tänapäeva, popkultuuri ja päevakajalisega.
Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholm on interdistsiplinaarne kunstnikeduo, kelle peamisteks väljendusvahenditeks on keraamika ja installatiivsed ruumisekkumised. Neid huvitab maailm, milles asjad ja nähtused ei ole rangelt kategoriseeritud. Enda loomeprotsessi kirjeldavad kunstnikud läbi termini „püsivoolav”, väärtustades muutustest tingitud uusi mõtteid ja olukordi. Duo tuli kokku Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõpingutel, sõbrunemise puutepunktiks oli kunstnike idee loodusest kui inimese pärisosast ja teadlik kaugenemine tehnoloogilisest reaalsusest. Lisann Lilleverel on EKA foto ja moestilistika taust ning Johanna Ruukholm on hariduse omandanud EKA graafilise disaini erialal.
Denisa Štefanigová (s. 1995) omandas magistrikraadi kaasaegse kunsti õppekaval Eesti Kunstiakadeemias. Oma hiljutises kunstiprojektis “Violet, show me how tender you can be? (Shades of Love & Desire & Infidelity & Truth)” kajastas kunstnik seksuaalsusega seotud teemasid värvide ja pintslitõmmete kaudu, kasutades nukke, maali- ja videomeediumit. Štefanigová huvitub oma kunstnikupraktikas peamiselt seksuaalsuse ja polüamooria teemadest. Kunstnik on kaitsnud bakalaureusekraadi Brno Tehnikaülikooli kaunite kunstide teaduskonnas, Tšehhis (2019). Ta on samuti õppinud kaunite kunstide teaduskonnas Bilbaos 2017 ning viibinud residentuuris Eesttopics galeriis, Budapestis (2021) ja GEDOK galeriis, Stuttgardis (2018).
Johanna Ruukholmi ja Lisann Lillevere videoteose efektid: Jakob Tulve, heli: Nathan Tulve. Pealelugeja: Hannaliisa Uusma, sōnad: HU (Hannaliisa Uusma ja Leslie Laasner), Lisann Lillevere.
Installatsioon „Tõmme“ on valminud koostöös Joonas Timmiga.
Toetajad: Eesti Kultuurkapital.
Täname: EKA keraamikaosakond, Maie Ruukholm, Allan Aug, Maria Helen Känd, Jaana Kormašov, Martina Gofman, Joonas Timmi, Merili Põllu, Marika Henriksson, Synlab Eesti Oü, Uku-Kristjan Küttis, Leili Lillevere, Aivar Lillevere, Hannaliisa Uusma, Taavi-Peeter Liiv, Kristiina R.
Näitus jääb avatuks 10. jaanuarini 2022.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.
