„Nad hakkasid kõnelema“ jätkab Kumu kaasaegse kunsti galerii keskkonnateemaliste näituste suunda, mille avas 2023. aastal näitus „Kunst antropotseeni ajastul“.
Kuraatorid näitusest:
Talvest hiliskevadeni leidsime end näitust kavandades mõtlemas teemale, mis tundus raskesti sõnastatav, aga päevakajaline. Meid huvitas viis, kuidas kogemused ja teadmised rändavad läbi inimpõlvede. Kuidas kaasaegse põlvkonnana mäletada, kui pärandina on edasi kandunud vaikus? Muuseum soosib selgetele piirjoontele, kategooriatele ja kirjapandud teadmistele toetuvat esitlust. Meie aga liikusime pimesi hägustel piirialadel kajade kannul. /…/
Näituse keskne teema ongi nihke järelkajas tekkinud vaikusest kõnelema hakkamine. Võime seda nimetada keha kõnelusteks. Nihke ehk väljarebituse loomupärasest kontekstist võib põhjustada väljaränne, kuid ka kodupaigas aset leidnud äkiline keskkonnamuutus, mille tagajärjel paik ei peegelda enam inimesele tema lugu. /…/ Ka kaasaegne tunnetus- ja neuroteadus räägivad aju ja keha ning maailma seotusest ja vastasmõjust: keskkond mõjutab inimese heaolu, kuid ka tema võimet mõelda, tunda ja käituda.
Hanna Laura Kaljo, katkendid näituse kataloogis avaldatud esseest „Põimitud“
Keskkonnatrauma või keha-maa trauma on enamat kui minevikus aset leidnud ühekordne sündmus – see võib kujuneda sajanditepikkuseks protsessiks, mis väljendub tervete kogukondade üle valitsevas vaikuses, seejuures nende suutmatuses rinda pista käesoleva hetke katsumustega. Läbi korduste pinnalekerkiv trauma tõukab otsingutele, mõistmaks, millest võiksid kõnelda meie valust tuikavad kehad. /…/
Näitus „Nad hakkasid kõnelema“ kutsub mõtestama inimtegevuse tagajärjel toimuvaid keskkonnamuutusi koloniaalajaloo ja selle kestva mõju kaudu. Näitusest moodustub kõne, mis häälepaelte vallandumisel lõpetab kõrvulukustava vaikuse, andes inimese kõrval hääle inimülesele maailmale – koloniaalkatastroofi üle elanud eluvormidele ja -viisidele. Algab teekond antropotseeni dekoloniseerimiseni, kõnelemiseni paljususe, mitmekesisuse ja muunduse eest /…/.
Ann Mirjam Vaikla, katkendid näituse kataloogis avaldatud esseest „Teispool surmatungi lummust“
Publikuprogramm
Nagu näitus, uurib ka publikuprogramm, kuidas kunst võimaldab rääkida ühendustunde taastamisest ümbritsevaga. Tuues tähelepanu keskmesse somaatilise ehk kehalise kogemuse, vaatlevad tantsu- ja visuaalkunstnikud koos publikuga somaatilise taju ja kujutlusvõime rolli selles protsessis.
Avaprogramm: kunstnik John Grzinichi eksperimentaalne osalus-performance „Helisülem: Geofraktsioonid“, vestlus kuraatorite, Soome sotsioloog Outi Autti ning Suurbritannia kunstnik Ruth Maclennaniga ning näitusetuurid kuraatorite ja kunstnikega.
Märtsist maini: Joanna Kalmu ökosomaatilised ringkäigud Kumus, kus pööratakse tähelepanu meid ümbritseva keskkonna kehalisele tunnetusele.
Märts ja mai: kunstnike Eline Selgise (Eesti) ja Sofia Filippou (Kreeka) tantsulavastus „Kallistamise koreograafiad: variatsioonid“ (2024).
Aprill: Mia Tamme loovkirjutamisee töötuba „Võrgu pajatamine ja jutu punumine”, kus uuritakse ja luuakse näitusel eksponeeritud kalavõrkude tõelisi ja fiktiivseid (aja)lugusid.
Mai: Browni Ülikooli (USA) teadlase ja raamatu „Ekstraktivismi vöönd“ (The Extractive Zone) autori Macarena Gómez-Barrise avatud loeng (koostöös Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudiga).
Kunstnikud: Pia Arke, Eglė Budvytytė, Merike Estna, Sofia Filippou & Eline Selgis, John Grzinich, Joanna Kalm, Johann Köler, Ruth Maclennan, Outi Pieski & Biret Haarla Pieski & Gáddjá Haarla Pieski, Mia Tamme, Sasha Tishkov, Vive Tolli
Töögrupp
Kuraatorid: Ann Mirjam Vaikla, Hanna Laura Kaljo
Näituse kujundus: Kaarel Eelma
Graafiline disain: Tuuli Aule
Tehniline juht: Siim Hiis
Tehniline tugi: Mati Schönberg
Koordinaator: Anastassia Langinen
