„Olen mõelnud, et minus ikka ja jälle esile kerkiv huvi mälu ja mäletamise vastu pole juhuslik, et selles on midagi olulist ja olemuslikku, midagi, mis võib küll mõneks ajaks kaduda, ent pöördub siis uuesti tagasi.
2022. aasta novembris esitasin Kunstihoone Lasnamäe paviljonis toimuvale näitusele „Mis saab neist armsatest tüdrukutest?“ samanimelise pildiseeria, mille kohta näituse kuraator Tamara Luuk kirjutas: „Mälestustest vabanemine nende taaselustamise kaudu on sageli olnud omapärase figuratsiooniga teoste loomise ajend ja laeng. Mida aeg edasi, seda osavamalt manipuleerib Maria kunagi mällu talletunut, lisab, tükeldab, rõhutab ja hajutab, tulemuseks killustunud mosaiigid maalides, meeletult hargnev faabula joonistustes. Sageli kannab kunagist tõelisusse tagasiviidavat lugu vaid töö nimi, töö ise üritab seda algtõuget lõhata, viia ennast teise, esialgset emotsionaalset vahetust kontrollivasse mõõtkavva. Kummaline, kuidas mälestused ujuvad välja justnagu õnnelikus, tasakaalu leidnud eluperioodis tükk aega hiljem. Ja kummaline, kui laiadele maastikele suudab eneseväljenduse tahe laotuda.“
Kui Lasnamäe paviljoni näitusetöödes püüdsin üles äratada ja tunnetada oma kõige eredamaid lapsepõlvemälestusi, siis nüüd tahtsin astuda veidi teistsugusele rajale ja mõista, kuidas keskkond, milles kasvasin, mõjutas minu täiskasvanuks saamist ja kujunemist isiksusena. Selleks üritasin taasluua omamoodi üldistavat, valdavalt naiselikku ja mulle lähedast kujundikeelt. Nüüd – kui mitmendat korda juba! – märkan üllatusega, et ükski mu loodud kujundeist ei kasva loogiliselt välja teisest, ning et moodustuv näitusetervik kannab vastuolusid, mis alles kutsuvad end lahendama.“
Maria Lapteva Sidljarevitš
Maria Lapteva Sidljarevitš (1982) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia maali eriala magistriõppe 2014. aastal. Ta on olnud mitmeid isiknäitusi ning on osalenud arvukatel rühmanäitustel.
Sidljarevitš on pälvinud laialdast tähelepanu, sealhulgas tänu populaarsele platvormile ZA/UM, kus kirjanik Mudlum iseloomustab teda nii: „Maalijana on Maria mingilaadi omapärane segu naivismist ja ekspressionismist, kuid pidevas arengus. Ma usun, et siin on ka tugev taust vene 20ndate kontseptualismist /…/ Ta püüab oma maalides lahendada meie elu peaülesandeid, elu, surma, armastuse ja kannatuse lõpmatuid allüüre. Kes oled sina siin maailmas? Kus on su koht, mida sa pead tegema, kuhu minema, kelleks saama või jääma? Kus on jumal? Mis on üksindus? Ei mingit valehäbi suurte teemade ees, ei mingit sotsiaalset kunsti. Ta räägib maalides oma pildiga, puudutab seda, ja vahel on tunne, et mitte tema ei maali maali, vaid maal maalib teda ja iseennast, muutub, kasvab välja iseenese seest.“
Kunstnik tänab: A. Litvinov, Järsi OÜ, P. Laptev, K. Kogelnik, T.Luuk.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.
