Väljapaneku peamine lähtepunkt on Eestis elavate eesti- ja venekeelsete kunstnike võimalikult ausad ning isiklikud, meid kõiki esindavad reaktsioonid usaldus- ja kliimakriisidele, sõdadele ja pandeemiatele, traditsiooniliste peresuhete tasakaalutusele ning sellele, milleks nende tekitatud pinged on moondunud meie kõige intiimsemates tundesoppides. Niisugusel kõikuval territooriumil tasakaalu hoidvana kõnetab naine ja tema õhukese naha tundlikkus eriti.
„Olles esimene Kunstihoone Lasnamäe paviljonis, otsib see näitus ligipääsu eelkõige Eesti venekeelsete kunstnike loominguimpulsside eripärale. Rääkides naiseks olemisest, on mees, sedavõrd, kuivõrd ta naise maailma kuulub, nende töödes rohkem kohal kui eestlastest õdedel. Seepärast pole juhuslik, et just Alexei Gordini aastail 2012 ja 2013 filmitud videod dokumenteerivad ning seovad tervikpildiks Eestis elava noore venelanna kohati valusa kulgemise mälumaastikel,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk.
Näitusel osalevad oma teostega Merike Estna, Alexei Gordin, Elin Kard, Edith Karlson, Alice Kask, Vassa Ponomarjova, Anu Põder, Maria Sidljarevitš, Anna Škodenko ja Johanna Ulfsak.
Näituse „Mis saab neist armsatest tüdrukutest?“ suurima üldistusjõuga töö „Kõnepult“ pärineb 2007. aastast. Anu Põder oli seda tehes kuuekümnene, eluraskusi märksa kauem kogenud ja kandnud kui noored naised tema kõrval. Anu loobumised ja elule toodud ohvrid ei osanud arvestada tunnustusega, mis saabus siis, kui teda enam ei olnud. Ja mida see muutnud oleks? Tema tütre Alice’i tillukesed käeharjutused enne Eesti siiani ainsa naispresidendi suure paraadportree kallale asumist vaatavad tõtt Anu olematu kõnelejaga, kes on kõnepuldis tuhaks põlenud. Justnagu hoiatades selle eest, mis õnneks pärispresidendi päriselus teoks ei saanud. „Sest tõesti, tõesti – haprus on vaprus, mida naine kannab läbi elu ja surmastki kaugemale,“ ütleb Luuk, viidates Rebeka Põldsami 2017. aastal kureeritud näitusele, mis oli pühendatud Anu Põdrale.
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon aadressil Jaan Koorti 24 on arhitektuuribüroo Salto projekti järgi Lindakivi keskuse kõrvale kerkinud taaskasutatav hoone, mis on juba pälvinud maailma suurte meediaväljaannete tunnustava tähelepanu.
„Minu jaoks on mure, et Tallinna linnaplaneerimine suurendab killustumist ja eraldumist. Kõik uued ja uhked kultuuriehitised on rajatud kesklinna, kuid kaasaegsele kunstile ning kultuurile ligipääs laiemalt peab olema jaotunud märksa ühtlasemalt,“ ütles Tallinna Kunstihoone juhataja Paul Aguraiuja. „Loodan, et kunstihoone aitab märkimisväärset probleemi pisutki leevendada. Usun, et kunstihoone Lasnamäele kolimisega jõuame natukenegi ühtsema ühiskonnani. See tundub kui ääremaa, kuid on samal ajal siiski Eesti kõige tihedama asustusega piirkond. Oleme juba välja töötanud haridusprogrammid, millega kavatseme Lasnamäel tugevalt jätkata. Samuti oleme maha võtnud kõige lihtsama külastusbarjääri ehk näitusepileti, sest Kunstihoonet saab Lasnamäel külastada tasuta.“
