Võib öelda, et Julia Valtaneni teostes tekib dialoog nähtusega, mida filosoof Donna Haraway* on nimetanud „läheduseks“ (kinship) – uute seoste otsimine inimliku ja mitteinimliku, hingestatud ning hingestamata, loomuliku ja tehisliku vahel.
Oma raamatus „Raskustes püsimine. Hõimuloome ktulutseenis“ kritiseerib Donna Haraway antropotseeni kontseptsiooni, mis kirjeldab inimese domineerimise ajastut Maal, ning pakub välja termini „ktulutseen“ (Chthulucene), et kirjeldada praegust ajastut. Ktulutseen on kooseksisteerimise, läbipõimumise ja sümbioosi ajastu, kus maailma keskmes ei ole enam inimene. See on aeg, mil tuleb õppida teiste olenditega koosolemist, omavahelistest seostest hoolimist ning lähedaseks saamist (making kin) olenditega, kes ei ole inimpäritolu – loomade, taimede, seente, bakterite ja koguni tehnoloogiliste süsteemidega. Ktulutseeni vaadeldakse ühtlasi alternatiivse tulevikuna, kus elusolendid õpivad üheskoos ellu jääma, mitte üksteise üle domineerima.
Julia Valtaneni maalid muutuvad mänguruumiks, kus luuakse uusi läheduse vorme. Äratuntavad detailid, mis meenutavad looduslikke struktuure: juured, veresooned, taimed, lilled, loomad, veevoolud, eluskude, põimuvad abstraktsete elementidega. Selline kooslus võimaldab erinevate tõlgendustega mängida, loob seoseid mütoloogia, unenägude ja kosmiliste kujutluspiltidega. Terviku sidususe ja voolavuse kujunemisele aitab kaasa piiride amorfsus elementide vahel, mis seeläbi kaose harmooniaks muundab. Värvikihtide pealekandmisel kasutatud eritehnika lisab maalidele erakordset taktiilsust ning visuaalset keerukust. Kunstniku värvipalett, mida täidavad kirkad värvitoonid, kõnetab meelte tundlikkust, ent värvikülluse taga on peidus peenem loometöö, mida iseloomustab pehmus ning haavatavus.
Kunstnik eelistab töötada abstraktse ja kujutava maalikunsti piiril. Tema teosed mõjuvad spontaansete ja impulsiivsetena ning neid iseloomustab vormide ja joonte väljendusrikkus.
Julia Valtaneni looming hõlmab nii kollaaže kui ka maalikunsti, kus ekspressiivne värvikäsitlus rõhutab tihedalt põimitud lopsakat taimemotiivide kompositsiooni, ent selgelt on tajutav ka kunstniku käe vaba liikumine. Kõik see viitab Henri Matisse’i hõngulisele fovismile ning jätkab dialoogi modernistliku ja kaasaegse maalikunsti vahel.
„Mis on tärkamas meie vahel“ — see on võimalus süveneda ja mõtiskleda, mis on tärkamas ruumis, mida me teineteise ja maailmaga jagame.
