Caroliina Ladva tikib mõttemustreid, kujutades inimmõistuse keerukust ja salapära läbi niidipusade.
Eliise Järve kutsub uurima väljamõeldud planeeti, kus tohib kõike puudutada.
Grete Maruste kujutab seeneniidistikku inimsuhetena – elu jooksul kohtame väga palju inimesi, kuid mõned neist jäävad kauemaks ja saavad olulisemaks.
Inger Tammela niidistab hetke emotsioonid käepäraste vahenditega lõuendile.
Karl Olaf Kolla meenutab aegu kohast, kuhu igal nädalal lähedastega kokku tuldi. Aastate möödudes on mälestused hägunenud, kuid kusagil mälusoppides on need siiani alles.
Kirke Kirikall jutustab metsast kui paljususe kõige käegakatsutavamast kujust.
Liisa Hanvere uurib oma vanavanaemale kuulunud õmblusmasina lugu. 1940ndad jätsid jäljed nii masinale kui ühe perekonna hinge.
Renate Eensalu püüab kinni hetke ja säilitab seda õrnas rägastikus.
Ülle Järv mõtiskleb oma teoses kaotuste valu ja ilu üle. Ebaõnnestujaks olemise tunne ei ole ilmselt kellelegi võõras. Kas aga kaotus on päriselt maailma lõpp või hoopis vundament uuele võidule?
Näitus on avatud 6. jaanuarini 2024 galerii Pallas keldrikorruse ruumides.
Kunstnikud tänavad juhendajat Zane Shumeikot.
