Minimalismi sünnidaatumiks peetakse 20.saj algust, milvastandumine modernistlikule progressisündroomile ning taotlus “üle hüpata” ajastu masinavärgi jõujoontestsai aluseks fenomenoloogilistele absoluudi taotlustele.
Minimalismi must ikoon: ruut, kui absoluutne tühjus ning kaos, mis iseeneses sisaldab kõiksust on positiivne vaste modernismi nihilistlikule lõppeesmärgile. Tsükliliste kunstiarengute käigus tõusis stiil jõuliselt taasesile 1960.–70. aastate Ameerika kunstis. Inspireerituna konstruktivismist; Kazimir Malevichi, De Stijli´i ja Marcel Duchampi eelprojektidest, tõid kunstnikud abstraktse ekspressionismi narratiivid tagasi puhtalt iseenesele viitavate geomeetriliste vormide juurde. Välistest viidetest tühjendatuna oli 20.sajandi teises pooles esiplaanil kunstiobjekti otsene vormiline kohalolek – primaarseks said teose füüsikalised omadused, suhe ümbritsevaga ja vaataja tunnetuslik elamus.
Tänasele Eesti minimalistlikule maalikunstile on omased kunstivoolu nii vormilised kui sisulised omadused; siin on püsivalt kohal solipsistlik vaimne vektor; aja aeglustamise, peatamise ja sellest ülehüppamise tunnetus ning rafineeritud esteetiline lähenemine sõnumite varieerimises ja vormistuses. Paljuski esteetilisest ehk filosoofilisest printsiibist lähtumine teeb eesti minimalismi vaimselt sügavalt nauditavaks elamuseks.
Näitus vaatleb nelja erinevat autorit lastes vaatajal süveneda “napisõnalisuse” sügavustesse, oletada kunsti stiiliretoorika algimpulsse ja selle baasstruktuure; tajuda teoste aeglaselt töötavat meditatiivset ning häälestavat toimet.
PILLE ERNESAKS
ANDRES KOORT
MALL PARIS
TIINA TAMMETALU
