Teisalt seisab mõne järve jää peaaegu terve talv silmale ühe koha peal, liikumata, vaikselt kevadet oodates ning seejärel sulades jälle veeks, alustades uut tsüklit.
Jää võib olla õrn, tugev, libe, läbipaistev, kihiline, tuhm, terav, mitme näoga. Ta justkui meenutab meid endid, inimesi, kel on hing. Usun, et ka jääl võib olla hing. Tema struktuurid näitavad meile, kuhu poole vaadata, mida märgata, kus olla valvsam, olla teadlikum, andes meile märkideks mustreid, mis meie samme mõjutavad.
Justkui muinasjutt, mis süvatasandil meie hinge olekut peegeldab.”
Mick Pedaja
