Kaire Rannik & Liina Siib
Hobusepea galerii
01.10.–01.11.2026
Kaire Ranniku ja Liina Siibi näitus „Mets on vend on õde on haav“ tegeleb maastiku ja metsa vaatamisviiside ning representatsiooni küsimustega ühes paigas toimunud muutuste kaudu. Vaatlusobjektideks on kunstnikud valinud endise tööstusküla Joaveskil Loobu jõe ääres ja Nõmmeveski kose jõujaamast jäänud varemetega. Ranniku ja Siibi väljapanek on installatiivne, kätkedes endasse hüljatud tööstuskeskkonna ja ökoloogia kontaktide visuaalseid kujutisi, helisalvestisi ning välitöödel tehtud jäljendeid.
Joaveski kujunes Eesti põhjarannikul Lahemaa metsades, Harjumaa ja Lääne-Virumaa piiril, 19. ja 20. sajandi vahetusel tööstusasulaks, mille keskmes oli puupapivabrik. Papimassi tootmiseks kasutati ümberkaudsetest metsadest kokkuveetud kuusepuid, samuti parvetati palke Joaveskisse mööda Loobu jõge. Jõel asunud Joaveski joast murti paasi vabrikuhoonete ehituseks, mille tõttu nelja meetri kõrgune juga muutus kuueastmega joastikuks. Lisa elektrienergia tootmiseks rajati naabrusesse Nõmmeveskile Valgejõele oma jõujaam. Näituse keskmes on vaatlus, kuidas mõjutab Joaveski ümbruses saja aasta jooksul aset leidnud inimtegevus meie kohataju. Autoritel on isiklik suhe selle kandiga, Loobu ja Valgejõega.
Metsaruumi ja tööstusmaastiku jälgimisele annavad konteksti fotod Joaveski ja Valgejõe kujutistega. Loo narratiivi täiendavad katkendid Ingeborg Johanseni 1972. aastal ilmunud jutustusest „Joaveski“, mis kõnelevad õe ja venna suhetest puupapivabriku juhtimise ja toimimise keskkonnas Joaveskil 1920ndatel aastatel. Maastiku koha- ja ajavaimu materialiseeritakse füüsiliste jälgede abil, installatsiooniteostes korduvad elementidena puit ja papp, Loobu metsas puudele lõigatud vaigutamise jäljed ja nende tõmmised.
Gaston Bachelardi sõnul on vesi üleminekuelement. Vesi aitab transportida ressurssi ehk puid, annab energiat ja jõudu vabrikule, jahutab masinaid, on osa puumassist ja lõpuks ta haihtub valatud papist auruna. Kevadise vee jõud lõhub sildu ja tamme. Lisaks jäävee helidele ja fotodele on galeriis välja pandud lahtiste lehtedega kunstnikuraamat, mis väljendab Ingeborg Johanseni meeleolusid kaasaegses kontekstis – käsilaos ja monotüübimasinaga laotud tekst astub dialoogi märkidega erinevate aegade kohtumispaikadest.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Täname: Ingeborg Johansen, Karl Adam Johansen, Juuli Ingliskokk, Ilmar ja Laine Siib, Elfriede Johanna Mäll, Villi Jahilo, Jaan Kruusvall, Indrek Leht, Ly ja Enn Eeriksoo, Külli Talivere, Andrus Õis, Riho ja Solveig Kirsipuu, Eero Kirsipuu, Tiiu Sammelselg, Sten Berglund, Keio Berglund, Joaveski lapsed, Tarmo Klotsmann, Hans Gunter Lock, Charlotte Biszewski, Jörgen Loot, Danila Rygovskiy, Praveen Kumar Sharma, Lars Wikström, Kristina Hedman, Andres Ojari, Hannamari Welling, Paul Rannik, Marten Prei, Emil Halttunen, Jukka Halttunen, Andres Toodo, Tanja Muravskaja, Peeter Maksing, Joosep Kivimäe, Tiiu Jalakas, MTÜ Joaveski Külaselts, MARU Ehitus, TYPA, RMK, Kehra Paberivabrik, EKA helistuudio, EKA Graafika, EKA digitaalse printimise labor, Zelluloos, Fotomeister, www.papptoru.ee, Velwin OÜ, Estonian Tube Productions OÜ ja Keila Sotsiaalkeskus.
Kaire Rannik on visuaal- ja ehtekunstnik, kelle mitmekülgne praktika ulatub mahukatest installatsioonidest väikeste objektideni, tema töödes tuleb esile huvi vormi ja materiaalsuse vastu. Ta on õppinud EKA-s 1989–1999 metallikunsti erialal ja Saksamaal Pforzheimi Ülikoolis ehtedisaini erialal 1993–1995; 1999 omistati talle EKAs magistrikraad. Näitustel on ta osalenud aastast 1994. Kaire Rannik on löönud kaasa mitmete kunstialaste rahvusvaheliste suurürituste korraldamises, nagu rakenduskunsti triennaalid, ja loonud näitusekujundusi TARTMUS-is, ETDM-is, Tallinna kunstihoones ning Kumu kunstimuuseumis. Ta on olnud rühmituse F.F.F.F. liige 1996–2005 ja EKL liige aastast 1996.
Liina Siib on kujutav kunstnik, filmitegija ja õppejõud, kes on õppinud graafikat ja fotograafiat EKAs ja Westminsteri Ülikoolis Londonis, saanud magistrikraadi EKAs 2003. Tema multidistsiplinaarsete tööde teemadering ulatub sotsiaalsest ruumist inimeste igapäevaste tegevuste erinevate performatiivsete avaldumisvormideni. Liina Siib ühendab välitööde käigus tehtud tähelepanekuid arhiivimaterjalide, ajalooliste kirjelduste ja ühiskonnas levivate erinevate narratiividega. Tema filmides, fotoseeriates ja installatsioonides esinevad tegelased, ruumid ja olukorrad jäävad oma tavalisuse tõttu sageli märkamata või neid vaigistatakse või ignoreeritakse. Näitustel osaleb ta aastast 1989. 2011. aastal esindas tema projekt „Naine võtab vähe ruumi“ Eestit 54. Veneetsia kunstibiennaalil.
