Hüpnotiseeriv mõju Grossi töödes seisneb maalide fragmentaalsuses, detailide kaudu pildi sisse minekus ja sinna heas mõttes kinni jäämises. Kui varasemalt on kunstnik seda töövahendit kasutanud oma nn kirsisaju-seerias, kus tihedat marjamateeriat lähemalt uurima asudes kaob võime haarata tervikut ning üsna ruttu neeldub vaataja vaid ühte marja korraga, siis käesolevalt mõjub võsa just samamoodi. See on nagu kevadine kulu – mitmeaastane ja -kihiline, kohati koltunud ja kuivanud, teisal roheliste rohulibledega pikitud.
Lõputult hargneva võsa kujund on aluseks ka „suguvõsa“ mõistele, millest omakorda on tuletatud näituse pealkiri ning mis osutab, et see kujund täidab ka siin vähemalt osaliselt lahtikodeerimise funktsiooni. Ainus otsene viide loodusele ongi see üheaegne õitsemine ja kõdunemine, kõik on muutumises, liikumises ja kasvamises – isegi jäikade juurtega suguvõsa.
Mauri Gross on alates aastast 2008 vabakutseline kunstnik, kes viljeleb õlimaali ja graafikat. 1988 lõpetas Tartu Kunstikooli. 1990-1992 õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis joonestamise ja kunstiõpetuse erialal. 1997 lõpetas Eesti Kunstiakadeemias maali eriala. Alates 2013 on Eesti Kunstnike Liidu liige ja alates 2015 Maalikunstnike Liidu liige. Näitustel osalenud alates aastast 1991, sealhulgas viimasel viiel aastal osalenud rohkem kui 20 näitusel. Kasutab klassikalise maali tehnilisi lahendusi hajusalt kombineerituna abstraktse või kaasaegse maali käsitluse kaudu, kaotades piirid ajalises mõõtmes ning jättes ruumi filosoofilisele mõttelaadile teose vaatlemisel.
