Maria-Kristiina Ulas ütles näituse kohta nii: „Märtsist olengi 60. Mis tähtsus on numbril – aeg pole joonesuunaline ja vanus pole lagunemine vaid hoopis hämmastava kogemustepalanguga uuestisünni algus ning jätk. Uus vabadus, täiesti uued elamused, tunnetused, tajud. Elus ärkvelolu.
Seda uut kehalist, meelelist, ergulist taipamist tahan nähtavaks teha Artrovert galerii näitusel, kõneluses nooruse suureformaadiliste guaššmaalide ja 97 aasta abstraheeritud autoportreedega. Ulatada käsi nooruse elusasse jõulisse ahastusse ja eufooriasse, liikuda seda ehedat väge kasutades edasi praegusesse väljendusse, mis on vaba toonastest painetest. Puhtal, värskel, süütul, lapselikult uudishimulikul leheküljel kaevan sisemuses ja rõõm plahvatab. Püherdan lumes. Ujun alasti embavas merevees, värelevas eneserahuldusvoos tunnen oma keha kihte ja sügavusi. Keha ja vaim on eneseküllane, paisuv kujutluspiltidest, tajuhõrkustest. Pilk selgineb – silmad pärani ootamatust valgusest, otse päikesesse vaadates päikesetõusu ja loojangu ajal. Rahu on oma keskmes, kiirates igas suunas kirbelt värvilisi kiiri.
Igasugused elukad ärkavad oma sõbralikus heatujulisuses, algab mäng ja pilkude pildumine. Putukas, loom, lind oma kujude lõputus rikkalikkuses on minus kogu oma tajupeenuses. See rada viib uutesse keerdkäikudesse, iga uus sukeldumine, horisondi poole ujumine viib uute kujuvõtmisteni.
Ilmutuse lumm selgineb erksas pildirohkes kainuses.“
Maria-Kristiina Ulas lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1991. aastal graafika erialal, astudes oma kunstnikest vanemate jälgedes – tema ema Concordia Klar (1938–2004) ja isa Peeter Ulas (1934–2008) on tuntud eesti graafikud.
Juba akadeemias õppimise ajal paistis Maria-Kristiina Ulas silma erakordselt isikupärase joonistajana, see meedium oma mitmekesistes variatsioonides on jäänud talle peamiseks väljendusvahendiks tänini. Maria-Kristiina Ulase kunstiellu astumine 1990. aastate piiril sattus pöördelisse paradigmade vahetumise aega. Tema loomenatuuriga sobisid ühelt poolt 1980ndate teise poole mütoloogilisus ja neoekspressionistlik jõuline figuraalsus, teisalt kunsti piiride laienemine, uued vabadused formaadis ja tehnikates. Ulas laiendas joonistuse kui väljendusatribuudi piire, tuues selle tavapärasest eeltöö või õppeotstarbe mõõtmest jõuliselt suure kunsti sekka. Maria-Kristiina Ulase joonistusmaneer, mis põhineb küll klassikalisel stuudiumil, on algusest peale olnud vaba ja adovabbelikult improvisatsiooniline. Tema hiiglaslikud ja värvikirevad figuraalsuse ja abstraktsuse piirimail balansseerivad joonistused püüdsid koheselt tähelepanu ja leidsid tunnustust. Hiljem on Ulase mängulisse ja varjamatu erootikaga laetud kujundimaailma lisandunud enam müstikat ja sürreaalsust. Teatraalse otsekohesusega on ta edasi arendanud omamütoloogilist liini, luues põnevaid olevusi ja köitvaid pingestatud kompositsioone, milles joone väljenduslikkus prevaleerib värvilise pinna üle.
Maria-Kristiina Ulase tööd jõudsid avalikkuse ette esmakordselt 1988. aastal. Sealtpeale on ta korraldanud paarkümmend isiknäitust ning mitmete ühisnäituste seas on esinemisi nii kodu- kui välismaal. Maria-Kristiina Ulas on olnud aastaid tegev õppejõuna kunstiakadeemias ja juhendanud mitmeid kursusi väljaspool seda ning teinud joonistamise aktsioone näituste avamistel. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja (1991) ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse (1992); aastatel 1989–1993 oli ta liitunud Uue Graafika Grupiga. Maria-Kristiina Ulasele on omistatud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (1992) ning G Galerii preemia (2002). 2006. aastal sai ta Äramärkimispreemia 12. Aasia biennaalil. 2022 valiti ta aasta graafikuks.
Biograafia tekst: Reeli Kõiv
Näitus jääb avatuks 26. aprillini 2025
Näituse heli: Katrin Essenson
Graafiline disain: Katrin Kaev
Toetaja: Kultuurkapital
Eriline tänu: Ernst-Martin Sõukand
Tänu: Eliise Saar, Ruudu Ulas, Inga Protassova, Siim Raie, Laserstuudio, Pilt ja Raam, Järsi, Tanel Erik Tikk, Vunder Skizze.
