„Mulle tundub, et nüüd on õige sumbata jõe ääres, ragistada võsas, asetada oma keha jõesängi, ujuda mööda vesikuppudest, hundinuiadest, penikeeltest, selili, kõrvad vee all, kuulata muda kõmisemist. Vaiksel võrendikul õngitsedes, tõmban välja lõputuid rohutuuste, vanu saapaid, sääreluid, õõnsaid mõtteid, segaseid tundeid. Jõe kallastel leiab aset mingi ohjeldamatu vohamine, kus verev lemmalts, kassitapp ja humal on muutnud Jägala jõe kaldad läbimatuks võsaks. Kehra paberivabrikust tulevad mürkained kanduvad allavoolu, muudavad jõge, vee elustikku ja taimestikku. Miks mulle tundub, et läbi selle neetud võsa väljendab ennast mingi tervik, mis on enamat kui lihtsalt leelise reostus, et sealt tuleb esile keegi või miski, mis on ühtlasi selle uue keskkonna kirjeldus ja iseloom. Aktiivne karakter, mis ilmutab ennast läbi minu, ümbritsedes mind ning hägustades mu piirjooni. Mu rinnast võrsub maavits, pöörirohi, karumustikas.“
Kirjanik Daisy Hildyard on pakkunud välja, et meil on ka teine keha, mis on täpselt sama isiklik ja materiaalne kui meie füüsiline keha, mida oleme harjunud teadvustama. See teine keha on samuti üks versioon meist, ta ulatub meist väljapoole, hõlmab meie lennureise, hõljub vabriku kohal, siseneb kellegi kopsu, voolab jõesängis ja sõidab koormalastis. On arusaadavalt raske pidevalt meeles hoida, et meil selle teise kehaga üldse midagi pistmist on, sest igapäevaselt oleme kohal oma esimeses kehas, tegelikult elutseme aga mõlemas. Miks globaalsest mõjust rääkimine meid piisavalt ei kõneta, miks see nii ebaisiklik tundub? Võrdluses meie endi privaatse elu väiksusega on see skaala hoomamatu ning meie teine keha piiritlematu. Lähemalt vaadates on aga ka meie enda keha tinglik – õhk ja atmosfäär on lakkamatult meie kehas, nii nagu meie keha liigub atmosfääris, samamoodi oleme seotud veega, toitainetega. Olles läbiimbunud mateeriast, mille keskel elame, moodustame omamoodi terviku koos keskkonda imbunud mürkainete, vohavate rohttaimedega, oma keha ning tarbeesemetega.
Mari-Leen Kiipli (1988) loob fotosid, videoid ja installatsioone, mis keskenduvad peamiselt ruumide ja situatsioonide sõnastamata, tunnetuslikele omadustele. Tähelepaneliku vaataja, uitaja ja uurijana on ta loonud oma kaemusliku versiooni sellistest žanritest nagu loodusdokumentaal, spordiülekanne või loodusfoto, vastandudes meedias levinud narratiivipõhisele kujutusviisile. Seejuures huvitavad teda vanad müüdid ja lood tänapäeva kontekstis, näiteks maailma lõpu müüt või erinevate taimede kasutus ja mõju ning läbi nende lugude uurib ta inimese suhet loodusega. Mari-Leen Kiipli on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias ning Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, käinud vahetusõpingutel Viinis ning praegu elab ja töötab Tallinnas.
Näitus jääb avatuks 30. oktoobrini.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
