Paul Kuimet ja Tõnis Saadoja on töötanud aastaid lähedaste mõtetega ning sarnasel moel, kuid käesolev näitus on nende esimene ühine väljapanek. Ettevalmistava dialoogi käigus puudutati küsimusi maastiku tajumise võimalikkusest tänases maailmas, pildi tähenduse ammutoimunud nihet, mille järeltõuked alles hakkavad kohale jõudma, ning klassikalisi küsimusi nagu „miks?“. Kaks viimistletud käekirjaga autorit tegelesid nii maastiku enesega kui ka maastiku kujutamise traditsioonidega: ühelt poolt maastike inimesest sõltumatud dünaamikad, teiselt poolt sajandeid kestnud katsed kehtestada kunsti kaudu kindlad maastiku vaatamise ning tajumise režiimid. Töötati nii kaameraga kui pintsliga, nii analoogfoto laboris kui ateljees, nii kodusel rõdul kui tundmatutes paikades Pärnumaal.
Lisaks eraldi loodud uutele fotodele, maalidele ja filmidele pöörduti kunstimuuseumite arhiivide poole, otsides riimuvaid meeleolusid ja vaatenurki teoste hulgast, mida üldiselt pole näitustele pandud. Seni on neid peetud liialt tähelepandamatuteks ja ilmetuteks, kuid tänases kontekstis tõuseb esile nende alandlikkus motiivi ees, soovimatus vallutada maastikku.
Tõnis Saadoja sõnul on selle näitusekomplekti kokkupanemine olnud tema jaoks üsna sentimentaalse alatooniga. „Need vanad leiud on kõik väga poeetilised ning paljud oma poolikuse tõttu ka tahes-tahtmata õrnad,“ ütleb Saadoja. „Materjaliga suhestumiseks olen ma katsunud end maalitehniliselt vanade võtetega kohakuti seada, et tunda mingit vana sentimenti nii autentselt, kui ma suudan. Olles kulutanud selleks väga palju aega, on kohati tunne, et see polnudki töö, vaid mingi isiklik harjutus, mille nähtav osa on pigem väike.“
Paul Kuimet rõhutab teatud nukruse ja melanhoolia kõrval ka tööde teostusega kaasnevat tähendusvälja. „Minu jaoks on oluline pimiku ja analoogsuurenduse aspekt,“ ütleb Kuimet. „Antud tööd toetuvad valgusele ja värvusele ning võimalustele ja piirangutele, mis analoogtehnikaga kaasnevad. Lõpuks taandub kõik sellele, mis vaataja jaoks on kohal teose ees seistes, ning seda ei ole võimalik reprodutseerida ühelgi ekraanil.“ Tõnis Saadoja sõnul võib näha ühisosa maalimise ning analooglaboris fotodega töötamise vahel, kuna värviliste filtritega kujutise manipuleerimine laboris on sarnane maalimisega – ja maalid omakorda toetuvad sageli fotograafilistele kujutistele.
Paul Kuimet (s 1984) on fotokunstnik, kelle loodud filmid ja fotod on rahustava melanhoolia võtmes kõnelenud olukordadest, ajast ja ruumidest. Tema teravama tähelepanu all on olnud modernistlik arhitektuur ja see, kuidas me nõnda korrastatud ruume tajume. Tõnis Saadoja (s 1980) on maalikunstnik, kelle viimaste aastate maaliseeriad on käsitlenud inimese ja ruumi suhteid, küsides samas maalikunsti koha ja võimaluste järele pärast pildipööret, mil maailma tajutakse esmajoones läbi piltide. Näitusele on kaasatud teoseid Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kollektsioonidest.
Kunstnikud: Paul Kuimet ja Tõnis Saadoja
Kuraator: Eero Epner
Graafiline kujundaja: Kersti Heile
Koordinaator: Kristlyn Liier
Näituse meeskond: Indrek Aavik, Richard Adang, Nele Ambos, Siim Asmer, Tanel Asmer, Dirk DeJonghe, Indrek Grigor, Mari Hiiemäe, Joanna Hoffmann, Kristjan Isand, Mare Joonsalu, Margus Joonsalu, Viktor Kiss, Jaanika Kuznetsova, Katrin Lõoke, Liivo Lõoke, Paavo Mardi, Tõru-Tõnn Parts, Fidelia Regina Randmäe , Anti Saar, Jaak Saard, Kristel Sibul, Vidrik Sommer, Villem Säre, Peeter Talvistu, Kristo Tamm, Ago Teedema
Eriline tänu: Darja Jefimova
Täname: Eesti Kunstimuuseum
Toetaja: Eesti Kultuurkapital
