Ludmilla on sündinud eksootilises Kasahstanis, Alamtõs ning lapsena kogetud ürgne loodus on jätnud tugeva pitseri kunstniku loomingusse. Animistlik maagilisus kumab Ludmilla loomingus läbi aastakümnete.
Ludmilla Siim on end Eesti kunstiajalukku kirjutanud oma 70ndate loominguga, mis flirtis popkunsti ja hüperrealismi piirimail ja paigutas tulevikuinimese futuristilkule linnamaastikule. Tema loomingut on nimetatud ka maagiliseks realismiks ja metafüüsiliseks maaliks, mis väljendub eelkõige tema ruumi käsitluses, mis justkui oleks lõpmatu. Oma teostes on kunstnik kokku põiminud erinevad ajad – tema tööde temaatika on korraga nii minevikus kui ka tulevikus, ent tema maalilaad on muutunud üha abstraktsemaks, andes edasi meie maailma transtsendentsust.
1977. aastal emigreerus kunstnik Soome, misjärel lisati ta NSVL keelatud kunstnikke nimekirja ning kustutati Eesti kunstiväljalt kuni Nõukogude võimu kokkuvarisemiseni. Soome elama asudes pidi Siim keskkonnas, kus temale omane figuralistlik maalistiil oli arusaamatu, alustama oma loometeed justkui uuesti – ta pidi oma maalikeele uuesti leiutama. Ludmilla hakkas otsima viise, kuidas väljendada oma ideid mittefiguratiivsel moel arvestades meie põhjanaabrite juures valitsevat vaoshoitud minimalistlikku stiili.
Tartus lõppenud ülevaatenäitus andis aimduse Ludmilla loomingust üldiselt, siis näitus Viinistu Tünnigaleriides keskendub kunstniku uuemale loomingule, mis põhjamaise maalikeele kaudu tutvustab meile kõigile omast, kuid ehk unustatud animistlikku maailma. Kui Veneetsia biennaalil tähelepanu pälvinud saami paviljon keskendub pigem põhjamaade etnograafilisel ja poliitilisel temaatikal, siis Ludmilla loomingu kaudu jõuab meieni põhjamaade loodustunnetus ja müstika – tumedamates toonides Lapimaa virmalised ning päikesevihm, mis loob valguse ja varjud ning ühendab meid kõiki sellel planeedil.
