Lotta Karoliina Räsänen analüüsib oma lõputöös tüdrukulikkust kui laiemat sotsiaalset konstrukti ja esteetikat. Tüdrukulikkus sõnana viitab mitte ainult lapsepõlvele, vaid ka psühholoogilisele tasandile ning sookogemusele. Tüdrukulikkus on liminaalne seisund, naeratuse tagant nähtav sügav alatoon, kohmakas ja tülikas, elust pakatav. Lotta käsitleb tüdrukulikkuse kogemust osana teoste loomise protsessist — mis tunne on olla tüdruk, kes teeb kunsti ja on kunstnik / on kunstis kujutatud.
Silver Tsäko teosed räägivad identiteedi igatsusest, lagunemisest ja muutumisest. Kuigi tema tunnetus soost erineb paljude inimeste omast, kannab see endas üldinimlikkust ja olemuslikkust. Silver toob transkogemuse avalikkuse ette läbi düstoopiliste ja ulmeliste teoste, mis mängivad füüsilise keha piiridega. Ta läheneb kehale ja soole loominguliselt, mänguliselt ning eksperimenteerivalt, jutustades lugusid omaenda kogemustest transinimesena.
Carmen Ööbik toob ruumis esile erinevaid kehasid neid idealiseerimata. Ta näitab oma loominguga, et iga keha võib kunstis (ja elus) ilus ja huvitav olla. Neid ei tohi kritiseerida, vaid peab austama, sest nendes on näha elatud elu. Tema kogemused näitavad, et soost olenemata on paljud situatsioonid siiski väga soopõhised. Naise kehaga toimuvad protsessid on endiselt tabu teemad. Sealt sai alguse Carmeni valik kujutada keha kunstis läbi enda kui naise pilgu.
Täname:
Berit Talpsepp-Jaanisoo, Leena Kuutma, Paul Mänd, Helene Lüüsi, Tuuli Puhvel, Len Toots, Andreas Tukmann, Tiina Viilop, Kõrgema Kunstikooli Pallas skulptuuriosakond, Langemaa Veinid.
