Avamine 2. mai kell 18.00-20.00
Näitus avatud 3.-8. mai kell 11.00-13.00 ja 15.00-19.00
Üritus: https://fb.me/e/1OTr3Gute
Liminal Path – Liminaalne tee
Liminaalne – ehk taju piiril, võtab arvesse kolme erinevat inimest ja nende piiride ühendamist ühe teekonna nimel, läbipääsu otsinguil labürinti läbides. Labürint ja näituse enda sees olemine.
Labürindi sees olemine, läbi selle tee – on olla kogemuse, emotsiooni sees..
Kolm kunstniku, kelle koostöös näitus on sündinud, jagavad oma kunstniku praktikas nii emotsionaalsust kui ka esteetiliste kujutiste loomist, mis võivad koos eksisteerida, sarnaneda, kuid tehenduses erineda. See tõttu tehti otsus luua eri keerdkäikudega teekond, kus individuaalsed väljendusviisid võivad koos eksisteerida säilitades oma ainulaadsuse ja andes uue hingamise kogemiseks.
[SILVIA]
visuaalne installatsioon ja heli (muteeruv sasipundar)
projektsioon→peegeldus – kohalolek→puudumine. külgetõmme ja vastikus. kõva ja limane.
Mis nägu on paranoia? limane, varitsev, nõnda tungiv hääl –metall vastu metalli, kuid sama tabamatu kui peegeldus.
[JAKUB]
Asetan oma keha korduvalt selle keskele.
Sammu vahe. Lõhe. Mets. Kuidas metsal täna läheb? Mida me ta jaoks tähendame? Kas mul on üldse õigust metsa siseneda
ja olla osa tema ökosüsteemi sünteesist, mis seal silmnähtavalt toimub? Kas me kasvatame metsa või tema kasvatab hoopis meid? Kuidas me suhtleme, et ära hoida hävinemist? Ma loen oma hingetõmbeid. ma kõnnin tema radadel. Asetan oma keha ta keskele. Kõnnin äärimööda ja vaatan teda vaikuses. Ta vaatab mind vastu. Püüan olla püsiv, kui mida sügavamale kõnnin seda vähem mäletan kust tulin– kännu järel känd, ümber ringi juured ja jämedatest kuuseokstest müür. Olen ennast kaotanud tühimikkesse ja lõhedesse. Meelega. Kogun ja pildistan äravisatud esemeid. ma olen huvitatud kõigist jälgedest ja radadest, mis viivad inimese juurde tagasi. Ikka ja jälle eemaldab mõni peidetud lõks mind ruumist vaikse trotsi tõendina. Mõtlen Eduard Glissant’i sõnadele, kes pigem maaliks kogu metsa, nii et ta ei pea imestama kuidas üksikud puud lahkuvad. Peame põhjalikult kriisiga tegelema ja globaalselt mõtlema. Ma üritan. Tagasiteel linna korjan teepealt üles tüki montaaživahtu, et saaksin selle kujutisena sisse skännida ja säilitada tõendina. Vahepeal harjutan enda ja kaamera tunnetuslikku valvsust. Pidevad kõrvalepõiked tuttavatesse kohtadesse on vajalikud, et saaksin neis otsida fotogrammeetriat.
Originaal on ümber ehitatud uueks, mis muudab algse vastupidiseks. Kõik sulandub üheks mitmekesiseks, elavaks tervikuks – metafoor metsa kohta.
[SAMUEL]
Oma maalidega olen dialoogis tühjusega, esitan kummalisi küsimusi vastuseid saamata. Taasloon lapsepõlvest pärit palavikuunenägusid; lõputuid põrgumänge, kus objektid moodustuvad ja lahustuvad, saavutamata oma lõplikku vormi rahulikul, kuid ärritaval viisil. Lähiajal valminud teostes mängin minimalistlikuma lähenemisega, keskendudes sümbolilaadsetele objektidele ja ärritavate kompositsioonide loomisele, alateadvuse torkimisele ja mõttetute lausete vormimisele, mida vaataja lahti mõtestab.
