Heli: Ann Reimann
Kui ”Traviatalt” ära võtta Chanel № 5 aurud, tikk-kontstel publik, läikivad poognad, sportlikud noodid ja prožektorikiir – liiga ere, selleks, et ka viimase rea kissis silmad ikka näeksid kogu raha eest – siis mis jääb järele?
Vana hea muusika vajab värskendavaid vorme. Nii visuaalselt kui heliliselt.
Hetkel on ooperi ümber avalikkuse ette kerkinud suur ja hea küsimus: kas tasub sellesse nähtusesse panustada? Rahvusooperi juurdeehituse draamaga seoses on päevavalgele tulnud ka sisuline küsimus: mida tähendab ooperi tänapäevastamine? Kuidas ta saab PÄRISELT suhestuda kaasaegse eluga? See, et kuningale Armani ülikond selga tõmmatakse, ei loe.
Vaja on vabaneda ooperimaailma klišeedest – muusika valjenedes kerkivatest kätest, taktis õõtsuvatest mõõkadest, inglist samba otsas, sest ilus muusika vajab ilusat vormi… Vaja on teha muusikale ruumi. Leida tee selle pisikuni, mis liigutab, kas detsibellidega või ilma.
Installatsioon koosneb erinevatest ooperimuusika lühivormidest ooperilauljate esituses.
Kaamera: Jüri Muttika
Hääled: Karis Trass, Juuli Lill, René Soom, Andres Köster, Raiko Raalik
Lavaehituse video teostus: Marto Mägi
Täname: Eesti Kunstnike Liit, ARS Kunstilinnak, Eesti Lavastuskunstnike Liit, Kultuurkapital, Rahvusooper Estonia, OÜ Varr ja Arvo Tammik, Katrin Essenson, spordiklubi SPARTA
