Väljapanek teeb põhjaliku sissevaate kunstniku loomingusse läbi kuue aastakümne. Kokku eksponeeritakse näitusel üle 130 teose: vanim dateeritud teos pärineb aastast 1961 ning uusim aastast 2021.
Näituse ajal 92aastaseks saava Lembit Sarapuu (snd 1930) omanäolist ja väljendusrikast maalimislaadi on tema 60 aasta pikkuse kunstnikutee jooksul seostatud nii naivismi, transavangardi kui ka postmodernismiga. Sarapuu loominguliseks kõrghetkeks võib pidada Eesti taasiseseisvumise aega 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, kui tema mütoloogilistel ainetel loodud teosed ja eriti „Kalevipoja“ motiividega maalid kõnetasid laia publikut, ent hõivasid olulise koha ka kohalikus kunstikontekstis. Sarapuu teosed kuuluvad paljudesse era- ja muuseumikollektsioonidesse ning teda on autasustatud mitmete riiklike preemiatega.
Sarapuu tuleb kunsti kolmekümneaastase suhteliselt küpse mehena 1960. aastate esimeses pooles pärast lühikest sõjaväekarjääri 1950. aastatel ja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1961. aastal. Ta on kunstis Enn Põldroosi ja Olav Marani põlvkonnakaaslane, ent suhtleb ka nooremate, rühmitusse ANK’64 kuulunud kunstnikega. Ta katsetab kuuekümnendatel lühidalt nii „karmi stiili“ kui pisut hiljem ka soosterliku sürrealismiga, kuid otsustab nõukogude kunsti ametliku liini realismist hälbimiseks leida oma subjektiivse ja üsna üksildase tee. Ta ei vali dekoratiivset ja esteetilist moderni või psühhedeelset poppi nagu paljud ANKi põlvkonna kunstnikud, ei realismi pehmemaid modifikatsioone ega ka soosterlikku „muna-kala-kadakas“-tüüpi sürrealismi.
Sarapuu leiab oma eeskujud nii harrastuskunstnike naiivsetest süžeedest ja nende küündimatusest tulenevatest vormideformatsioonidest kui ka vararenessanslikust portreemaalist, baroksetest allegooriatest, akademistlikust ajaloomaalist ning samuti n-ö madalamatest žanritest: maastikud, aktid, olustikupildid jms. Sellest inspireerituna ehitab ta üles oma kunstilise universumi, paitades vastukarva nii nõukogude utoopilist „realismi“ kui ka moodsa kunsti vormiesteetikat ning eelistades naivistidelt laenatud vormideformatsioone ja eelmodernistlikke akadeemilisi žanreid, mida ta oma heaksarvamise järgi väänab ja pöörab.
Tema loomingu ühes otsas on lihtsad maastikud, aktid ja portreed, teises otsas seksuaalsed, brutaalsed ja grotesksed mütoloogilised süžeed ning keskel igapäevaelu ja inimeksistentsi käsitlevad allegoorilised, iroonilised ja vaimukad kujutised. Oma loomingut on ta ka ise mõtestanud pendeldamisena elu tegelikkuse ja elu tõelisuse kujutamise vahel, millest on tuletatud ka näituse pealkiri.
