„Poeetilised sisemaastikud“ jätkab autori loomingulist rada teadvuse, teksti ja tajuväljade suhte teemal, lähtudes Aldous Huxley esseest „Taju uksed“. Teadvuse olemus, selle tekkimine ja suhe tajuväljadega on üks viimaseid teaduse lahendamata küsimusi. Kuid sellele on võimalik vastata poeetiliselt. Antud näitus teeb seda kasutades lähtematerjalina Eesti luuletajaid, kunstnikke, muusikuid ning veel mõnda allhoovust … Staatilised figuurid, mis sulavad maastikku ja teksti ning piir teadvuse ja tajuväljade vahel kaob.
Huxley rikkalikust tekstist on autorit mõjutanud eelkõige ideed, mis on seotud tavataju maailmast erineva seisundi leidmisega ning mitmetele iidsetele kanoonilistele kunstivormidele omase ajatu seisundi väljendamise visuaalsete võtetega. Üheks olulisemaks taoliseks võtteks pidas ta figuratiivse kunsti puhul staatikat.
Tsiteerides Huxley’t: „Egiptuse jumalate ja jumal-kuningate skulptuuridel, Bütsantsi mosaiikide madonnadel ja pantokraatoritel, Hiina kunsti bodhisattvatel ja lohan’itel, khmeeri istuvatel budadel ja troopilise Aafrika puidust iidolitel on üks ühine tunnus: sügav liikumatus ja vaikus. Ja täpselt see on see, mis annab neile nende vaimse omaduse, jõu viia nende vaatleja välja tema tavalise kogemuse vanast maailmast“ (A. Huxley, „Taju uksed“, lk 45). Sama võttestikku leiab ka mitme euroopa kunstniku loomingust. Üheks markantsemaks taoliseks näiteks on Rembrandt van Rijn’i hilised teosed, mis erinevad sügavalt tema nooruspõlve kunstist nimelt nende lihtsa staatilise ülesehituse poolest.
Antud näitusel esitab autor eelkõige viimase aasta jooksul loodud teoseid, mis lähenevad ülal esitatud teemadele nii faktuuride, tonaalsuse kui ka protsessi käigus tekkivate „vigade“ maastikku eksides ..
Näitus on pühendatud Anti Siinmaa mälestusele.
Leho Rubis (1975) on kunstnik, muusik ja orientalist. Ta õppis Tartu Ülikoolis maalikunsti (BA 2001) ja kunstiajalugu (MA 2010). Alates 2003. aastast tegeleb ta Põhja-India klassikalise muusikaga ning on seotud erinevate muusikakollektiividega. Tema kunstiajaloo olulisemaks uurimisobjektiks on budistliku ikoonilise kunsti ajalugu, fookusega sügavamate teadvuseseisundite kujutamise võimalikkusele.
Huvi inimese teadvuse vastu on vahetult seotud ka tema figuratiivse maalikunsti teemade ja motiividega. Saades inspiratsiooni erinevatest aasia kanoonilise kunsti pärimustest ja euroopa maalikunsti ajaloost, on ta loonud väljenduslaadi, milles figuuride staatilisus loob koos faktuuride elavusega mitmekihilise tajukanga. Peamine tähelepanu on kirjeldamatul kuid siiski alati kohal oleval teadvusel.
Tema isiknäitused on toimunud nii Eestis, Indias kui ka Egiptuses. 2010. aastal kureeris ta eesti kunstnike ühisnäitust „Kingitus Arvo Pärdile“, mis oli pühendatud helilooja juubelile. Samuti on ta olnud kultuurifestivalide „Kolmkõla“ ja „PaIDA“ kunstiline juht. Alates 2021. aastast on ta Eesti Klassikaraadio saatesarja „Raaga aeg“ autor.
