Kodust lahkumise ja kodu igatsemise motiivid on sama vanad kui inimkonna ajalugu. Inimlikul tasandil on põgenemine või sunnitud ümberasumine traagiline sündmus, mis jääb märgistama kogu ülejäänud elu isegi siis, kui kohanemine on pealtnäha hästi sujunud. „Nad ei tea, et nad ei kohane päriselt kunagi. Ei, mitte iialgi. Mingi osa neist ei saa täielikult kohal olema, midagi, mis on jäänud maha vanale maale ja ei lase neil päriselt mujal kohaneda, juuri ajada.“ kirjutab Leedu-Ameerika avangard-filmitegija Jonas Mekas oma mälestusteraamatus „Mul ei olnud kuhugi minna“. Oma kogemusi põgenikuna ja eneseotsinguid uuel kodumaal on Mekas jäädvustanud läbi oma eksperimentaalfilmi loomingu.
„Kunstnikufilm on nähtus, mis paigutab ennast väljaspoole filmitööstuse formaatidest, ent rakendab liikuvale pildi poolt pakutavaid (audio)visuaalseid väljendusvahendeid. Oma raamatus „Sõda ei ole naise nägu“ kasutab Svetlana Aleksejevitš naiste ja meeste erineva sõjakogemuse kirjeldamiseks optikast pärit mõistet „valgusjõud“. Mida valgusjõulisem on objektiiv, seda suurem on selle võimekus salvestada pilti kehvades valgustingimustes. Loodetavasti aitavad näitusele valitud filmid välja valgustada neid kodutunde ja igatsusega seotud kihte, mis jäävad suurte ajaloonarratiivide varju,“ selgitab Marge Monko.
*Näituse pealkiri on laenatud Marie Underi luuletusest “Põgenik”, mis on kirjutatutud Rootsis paguluses olles.
Osalevad kunstnikud: Noor Abed, Paul Kuimet, Jonas Mekas, Marge Monko ja Anna Scherbyna.
Näituse on koostanud Marge Monko ja kujundanud Karel Koplimets.
Täname: Film-Makers Cooperative, Kaisa Maasik, Brigita Reinert, Eesti Kunstimuuseum, AS GoProperty, Valge Kuup OÜ
Näitus valmib koostöös Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnaga.
