Mõiste „hüperrealism“ tähistab ühest küljest 1960. aastate lõpul tekkinud ning mitmel pool maailmas levinud kunstivoolu, mille huvikeskmes oli kaasaegne elukeskkond, selle visuaalsed dominandid ja nende kujundatud maailmataju. Teisalt on hüperrealism eri kunstiliikides alates 1960. aastatest kasutatav tehnika, mis lähtub fotokujutistest, imiteerib ja intensiivistab neid, saavutades n-ö reaalsest reaalsema (hüperreaalse, ülireaalse) efekti.
Kui otsida midagi, mis ühendab kõiki hüperrealiste läbi aegade, siis on see teatav maailma tajumise ja kunsti käsitlemise viis, mis tunnistab meie kogemuste ja eneseväljenduse vahendatust ning toob selle esile. Need kunstnikud ei kasuta fotot selleks, et saavutada võimalikult loomulikku kujutist, vaid rõhutavad konflikti pildi ja tegelikkuse vahel ning kasutavad ühtaegu ära fotoliku kujutusviisi külgetõmbejõudu.
1970. aastatel leidis hüperrealism elavat vastukaja ka sotsialistliku Ida-Euroopa, sealhulgas Nõukogude Liidu kunstis. Keskkonnas, kus kunst pidi ametlike nõudmiste kohaselt olema realistlik, põhjustas uus kunstisuund omamoodi kontseptuaalse lühiühenduse. Pärast aastatepikkust võitlust maailma tõepärasest kujutamisest kõrvalehoidvate, st läänelike kunstinähtustega, seisis nõukogude kunstimaailm silmitsi maalidega, mis olid realistlikumad kui kunagi varem. Ehkki niisuguse üle piiri läinud tegelikkuseiha ideoloogiline suunitlus polnud üheselt määratletav, kohanes hüperrealism sotsialismimaades kiiresti ning kandis kõige erinevamaid vilju.
Siinse näituse eesmärk on tuua esile 1970.–1980. aastate eesti kunstis sündinud hüperrealismi hübriidsus ja mitmekesisus. Fotolik kujutusviis oli ühest küljest stiilivõte, mis võimaldas üle mängida kunstile esitatud realisminõude, teisalt kujunes fotost dialoogipartner ja kaasaegse maailmataju vahendaja, mis põimus tollase kunsti kõige erinevamate – kontseptuaalsete, metafüüsiliste, kriitiliste, sümbolistlike, postmodernistlike – suundadega.
Näitusel eksponeeritakse Jaan Elkeni, Ülo Emmuse, Ando Keskküla, Ilmar Kruusamäe, Lemming Nageli, Jüri Palmi, Illimar Pauli, Urmas Ploomipuu, Heitti Polli, Kaisa Puustaki, Enn Põldroosi, Tiit Pääsukese, Rein Tammiku, Andres Toltsi, Silver Vahtre, Ignar Fjuki, Irene Virve ja Marje Üksise teoseid Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudest.
Näituse toimkond:
Kuraator Anu Allas
Koordinaator Maaja Gundjajeva
Graafiline disainer Jaan Evart
Näituse montaaž Vasily Bandurin, Vladimir Denissenko, Dmitri Jurkov, Gennady Khabek, Konstantin Zakhodyaev
