Teadusliku psühhiaatria rajaja professor Emil Kraepelin (1856–1926), Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia labori looja, töötas aastatel 1886–1891 Tartu ülikoolis, seejärel 1891–1903 Heidelbergi ülikoolis. Nii Tartus kui Heidelbergis juhtis ta ülikooli psühhiaatriahaiglat ning oli üks esimesi, kes vaatles ja säilitas sealsete patsientide tehtud joonistusi ning käsitööd haigusloo osana. Neid seoseid silmas pidades on kuraatorid teinud valiku Prinzhorni kogu vanimast, Kraepelini-aegsest kihistusest, millest osa eksponeerimisele tulevaid teoseid pole Heidelbergis asuv muuseum kunagi varem välja laenanud. Lisaks saab esmakordselt näha kuraatorite leide Tartu arhiivist, mis kuuluvad Kraepelini Tartus töötamise perioodi.
Lääne psühhiaatrias on patsientide eneseväljendusaktidesse suhtutud erinevalt, vahel ka üsna vastukäivalt. Ühelt poolt oli neil laiemale kunstielule positiivne mõju: 20. sajandi alguses ringelnud ekspressionismi teooriad aitasid jõuda vaimuhaiglates loodud kunsti psühhiaatrite poolse tunnustamiseni, mis kajastus näiteks selles, et säilitamiseks valiti spontaansema väljenduslaadiga teoseid. Tänu kunstiajaloolase ja psühhiaatri Hans Prinzhorni 1922. aastal ilmunud raamatule „Vaimuhaigete pildiloome” ajas see kunst siirdeid mitmetesse avangardistlikesse vooludesse, mõjutades kunstipilti kuni tänaseni. Teiselt poolt nägid totalitaarsed ühiskonnad selles vaid negatiivset. Mõned teosed Prinzhorni kollektsioonist leidsid oma koha ekspressionismi kõrval Natsi-Saksamaa degenereerunud kunsti Entartete Kunst rändnäitusel (1937–1941), kus neid kasutati avangardismi patoloogilisuse tõestusena. Sellises suhtumises polnud midagi uudset, sest nii mitmedki vanema põlvkonna psühhiaatrid, teiste hulgas ka Kraepelin pidasid oma patsientide loomingut mandumise ilminguks.
Olgu tegemist psühhiaatrilise või kunstilise vaatepunktiga, on ravi- ja hoolekandeasutustes loodud kunst säilitanud paljuski oma sõltumatu positsiooni. Näitus vaatleb 100 aasta jooksul toimunud arenguid, katkestusi ja tagasilööke, pakkudes mõtteainet institutsionaalse tõrjutuse, „sees- ja väljasolija” seisundi suhtelisuse, katki minemise ja terve olemise, unenäolisuse ja tegelikkuse õhkõrna piiri kohta nii kogu ühiskonnas kui ka kunstimaailmas.
Kuraatorid: Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamm
Graafiline disain ja kujundus: Joonas Rumvolt ja Kärt Einasto
Tõlkijad: Peeter Talvistu, Ann Kuslap ja Carl Philip Laantee Reintamm
Koordinaatorid: Kristlyn Liier ja Indrek Grigor
Keeletoimetajad: Richard Adang, Tiina Sarv
Teoste laenajad: Sammlung Prinzhorn, Kondase keskus ja Tartu Ülikooli kliinikum.
Autorid: Georg Goob, Jane Grier, Johann Knopf, Joseph Alois Gottlieb Maier, Anna Marie Lieb, Michael Kolb, Anonüümne autor (Juhtum 240), Stefanie Richards, paruness Zerheimb, Alois Dallmayr, Heinrich Mebes, August Natterer, Emilie Wulffius, Günther Heinrichsohn, Anonüümne autor, Mait Rebane, Heiki Säga ja John Lake.
Erilised tänud: prof. Thomas Röske, prof. Jüri Allik, Ingrid Litzinger, Sarah Debatin, Torsten Kappenberg, Eva Fastenau, Indrek Linnuste, Margus Rebane, Hele Punga, Silja Tennosaar, Maarika Pällo, Lauri Pärna, Annika Vihmann, Jaan Ulst, Erni Kask, Tartu 2024.
Näituse meeskond: Nele Ambos, Joanna Hoffmann, Margus Joonsalu, Marko Leht, Katrin Lõoke,Viktor Kiss, Jaanika Kuznetsova, Tõru-Tõnn Parts, Kristel Sibul, Urmo Teekivi
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.
Päisepilt: Jane Grier ehk Miss G. (1856–1902) „Tikitud taskurätik” (1897) Prinzhorni kollektsioon.
Näitus on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Tegemist on osaga Kondase Keskuse projektist „Varjatud Maailmade Avardumine“.
