Eesti kunstilukku on jätnud sügava jälje kuus Kügelgeni, kelle loomingus peegeldub stiilide vaheldumine klassitsismist sümbolismini. Suguvõsa siinse haru rajajate, portretisti ja ajaloomaalija Gerhardi (1772–1820) ning maastikumaalija Carli (1772–1832) jälgedes käies said kunstnikeks ka nende pojad Wilhelm (1802–1867) ja Constantin (1810–1880) ning lapselapsed Sally (1860–1928) ja Erich (1870–1945).
Kügelgenide suguvõsast pärineb teisigi mainekaid inimesi. Saksamaal said tuntuks antroposoofiline pedagoog, Waldorfi pedagoogika arengule palju kaasa aidanud Helmut von Kügelgen (1916–1998) ja vitamiinipuudust uurinud arst Constantin Franz (Kai) von Kügelgen (1880–1926). Tallinnas juhatas psühhiaater Ernst von Kügelgen (1871–1948) Seewaldi vaimuhaiglat, kus ühtlasi töötas Leo von Kügelgen (1880–1931), kes oli eesti maalikunstniku Paul Burmani raviarst ja toetaja.
Kügelgenidele ei olnud võõras ka sõna valdamine. Nii näiteks kirjutas Constantin Franz (Kai) luuletusi ja Bernt von Kügelgeni teati kui „sotsialistlikku“ ajakirjanikku. Nimetamata ei saa jätta ühe mõjukaima Venemaal ilmunud saksakeelse väljaande St. Petersburger Zeitungi peatoimetajat Paul von Kügelgeni (1843–1904) ja tema mantlipärijat, poeg Siegwartit (1875–1952).
Kirjamehena kogus siiski kõige rohkem kuulsust kunstniku ametit pidanud Wilhelm von Kügelgen (1802‒1867), kelle memuaaride kogumik „Vana mehe noorusmälestused“ annab elava ja ülevaatliku pildi vaimu- ja eraelust vararomantismi ajajärgul. Raamat sai kodanluse seas niivõrd populaarseks, et see pidi Teise maailmasõja puhkemiseni olema igas korralikus saksa kodus. See kunagine menuraamat ilmus 2023. aastal ka eesti keeles. Wilhelm von Kügelgeni memuaarid tõlkis kunstiajaloolane Anne Untera, kes on ka käesoleva näituse kuraator. Raamatu suureks väärtuseks on sisukad kommentaarid ja põhjalik järelsõna.
Seega peegeldab baltisaksa kultuuri eri tahke 19. sajandi algusest kuni 1980. aastateni mitte ainult kunstnikest Kügelgenide, vaid kogu nende perekonna lugu.
