Näitus uurib Läänemere piirkonda, keskendudes selle mereökoloogiale, tsüanobakterile ja setetele. Kasutades fotograafilisi ja skulptuurilisi elemente, mõtestab kunstnik Läänemere piirkonna olevikku, minevikku ja tulevikuvaateid, piirkonna muutuvat ökoloogiat ja merekeemiat.
Uurides geoloogilisi ja keemilisi muutusi Läänemeres, jätkab Kristina Õllek teemadega, mida ta käsitles hiljutisel isikunäitusel „Filtering With Cyanobacteria, Double Binds and Other Blooms” ISSP galeriis Riias.
Läänemeri on paraku üks maailma saastatumaid meresid. Selle ökosüsteemi on mõjutanud intensiivne põllumajandus, ohtlikud kemikaalid, olme- ja tööstusjäätmed, mereprügi ja veealune müra. Läänemeri on poolsuletud ja aeglase veevahetusega, mistõttu on selle taastumisvõime suhteliselt piiratud. Vees leiduvad liigsed toitained (väetised jmt), ebapiisav reoveepuhastus ja meretemperatuuri kerkimine põhjustavad eutrofeerumist ning mõjutavad oluliselt tsüanobakteri ehk sinivetika kooslust. Kõik see toob kaasa igal aastal aina suuremad tsüanobakteri vohamised. Mürgine rohekassinine veeõitseng põhjustab hüpoksiat, kurnatud ja hapnikuvaeseid piirkondi. Neid piirkondi kutsutakse surnud tsoonideks ja nende mõju mereökoloogiale on suur. Lisaks iga-aastastele surnud tsoonidele on Läänemere põhjas ka umbkaudu 60 000–80 000 km2 suurune surnud ala, mis on tingitud merepõhja jääva soolasema ja tihedama vee mittesegunemisest, isoleerides selle pinnaveest ja atmosfäärist.
Oma isikunäitusel Kogo galeriis, käsitleb kunstnik Läänemerd läbi veeõitsengute, spekulatiivse perspektiivi ja settinud mineviku ehk sadu miljoneid aastaid vana merelise settekivimi. Eestis leidub umbkaudu sadat tüüpi paekivi, mis on moodustunud ligi 472–416 miljoni aasta eest. Iseäranis huvitab kunstnikku siluriaegne rõngaspaas ehk karplubjakivi, mis koosneb suuremalt jaolt käsijalgse Borealis borealis’e kivistunud kodadest. Usutavasti on Eesti rõngaspae lasund maailma suurim Borealis-pank. See settekiht moodustus umbkaudu 440 miljoni aasta eest, kui Eesti ala asus ekvaatoril ja oli kaetud madala troopilise merega, kus leidus ohtralt molluskeid, trilobiite, peajalgseid, koralle ja meriliiliaid.
Isikunäitust luues, töötas Kristina Õllek lubjakivi, meresoola, tsüanobakteri, bioplasti ja savi ning muude materjalidega, mis said osaks tema fototeostest ja installatsioonist, lisades neile täiendava füüsilise kihi ja ainelise agentsuse.
Kristina Õllek (sünd. 1989) on Tallinnas elav visuaalkunstnik. Ta töötab foto, video ja installatsiooniga, keskendudes representatsiooniprotsesside, geoloogilise ainese, mereökoloogia ja inimtekkeliste keskkondade uurimisele. Kristina Õllekul on bakalaureuse- ja magistrikraad Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnast, ta on täiendanud end Berliinis Kunsthochschule Berlin-Weissensee’s (2012) ja Rotterdamis Piet Zwart instituudis (2016). Õlleku tööd on olnud mitmel rahvusvahelisel rühma- ja isikunäitusel üle Euroopa.
www.kristinaollek.com
www.kogogallery.ee/ee/kunstnikud/kristina-ollek
Loe veel: https://www.kogogallery.ee/ee/naitused/hupoksilise-lima-ja-troopilise-lubja-vetes/
Tule 1. aprillil kell 14 eestikeelsele kunstnikutuurile (4€/6€): https://fienta.com/et/jalutuskaik-kristina-ollekiga-naitusel-hupoksilise-lima-ja-troopilise-lubja-vetes
Teiste publikuprogrammi sündmuste kohta saab infot jooksvalt galerii Facebooki lehelt. Näitus jääb avatuks 20. maini.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn.
Graafiline disain ja dialoogipartner: Kert Viiart.
Eriline tänu: Kert Viiart, Mare Isakar, Carlotta Põdra, Tartu Ülikooli loodusmuuseum, Põhjakivi OÜ.
Näituse avamist toetab jookidega Põhjala Pruulikoda.
„Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ on teine näitus Kogo galerii selle aasta programmist „Kväärime ära“. Selle nime alla koondub kõik voolav, erinev, tuvastamatu, kohatu, marginaalne ja ebamugav, programmi raames leiavad käsitlust teemad nagu sõprus, loodus, maagia, kunst, sugu ja läbikukkumine.
