Nii Kristi Kongi (snd 1985) kui ka Krista Mölder (snd 1972) on äratanud rahvusvahelist tähelepanu ja teeninud lugematu hulga tunnustusi, olles praegu Eesti kunsti kõige säravamate saadikute seas ja üheskoos esimest korda kodupubliku ees.
„Mõlema loomingus on oluline koht värvil, selle värelusel, muutlikkusel ning meelelisel mõjul, kuid üks eelistab ebamaiselt kirkaid, teine põhjamaiselt sombuseid toone,“ kirjeldab näituse kuraator Siim Preiman. „Mõlema mõttelõng algab ruumilisest kogemusest. Mõlemad võivad luua kõikehaaravaid kunstiruume, aga ka nelinurkseid, lapikuid riputatavaid esemeid. Iga näitusekülastaja saab ise avastada, kas koosviibimine tuleb meeldivalt harmooniline või ergutavalt dissonantne.“
Kristi Kongi on võitnud Noore Kunstniku preemia (2011), Sadolini kunstipreemia (2013) ja olnud Köler Prize’i kandidaat (2016). Tema tegevust hinnati 2017. aastal Eesti maalikunsti mainekaima, Konrad Mäe preemiaga. Ta on Eesti Kunstiakadeemia maali õppetooli dotsent, riikliku kunstnikupalga saaja aastatel 2022–2024. Tema teosed leiab lisaks Eesti Kunstimuuseumile ja Tartu Kunstimuuseumile ka Euroopa Keskpanga ning Euroopa Patendiameti kollektsioonides. Ta on erakogujate jaoks hinnatud kunstnik alates naabermaadest Inglismaast, Saksamaast, Itaaliast kuni USA ja Mehhikoni. Kongi keskendub värvile, valgusele ja ruumile ning sageli võtab tema looming kõikehaaravate installatsioonide kuju.
Krista Mölder on näitustel osalenud 2000. aastate algusest, 2003. aastast on ta pidanud loenguid Eesti Kunstiakadeemias. Aastal 2016 oli ta esitatud Köler Prize’i auhinnale. Teda on autasustatud Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2020). Ta on Fotokunstnike Ühenduse üks asutaja. Tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumile näiteks ka Deutsche Banki ning Euroopa Keskpanga kogusse, samuti paljudesse erakollektsioonidesse Austrias, Venemaal, Saksamaal, Suurbritannias ja Ameerikas. Aastal 2022 on ta Belgias Wielsi Kaasaegse Kunsti Keskuse residentuuris. Ta uurib vihjete ja mõistukujundite kaudu inimese ning keskkonna suhteid.
„Kongi installatsioone kogedes ei saagi aru, kas maalid ei püsi lõuendil või kipub ruum maali peale. Kõik on kahevahel, oleme ühtaegu teose ees ja sees. Kristi Kongi teosed, mis on eksponeeritud esimeses kahes saalis, tuginevad päevikusissekannetele,“ viitab Preiman. „Mölderit aga juhib vankumatu intuitsioon. Sageli ei tea ta isegi, mida otsib, kuni on selle leidnud. Tema loomingus näib aeg olevat aeglustatud äärmise piirini. Mölder on juba pikemat aega jäädvustanud linde, liblikaid ja lennukeid. Näiteks meenutavad näitusevitriinis eksponeeritud erinevas seisukorras mudellennukid nõela otsa torgatud liblikaid või sahtlisse kogutud linnunahku. Jah, kunagi nad lendasid, aga nüüd on igaveseks purki püütud.“
