Selle asemel et keskenduda materjali tuhmumisele ajas ja selle jälgedesse kinni jääda, toovad kunstnikud selle külluslikult tagasi, täites lüngad oma äranägemise järgi. Isehakanud ajaloolaste ja arheoloogidena kasutavad nad sageli huumorit, groteski ja liialdusi, et mõtestada, kuidas nii inimtegevus kui ka aja jooksul loodusjõud materjali kujundavad. Erinevale taustale vaatamata töötavad kõik kunstnikud ühel või teisel viisil tekstiiliga – materjaliga, millel on tihe seos inimkehaga. Näitusel „Koolnu jalad, tekid, kangrud, muna“ leidub mitmesuguseid viiteid tööstusliku tekstiilitootmise ajaloole, neobaroki esteetikale, soost leitud mumifitseerunud surnukehadele ja kväärajaloole, samuti mõtisklusi materjali kuhjumise ja lagunemise üle.
Mónica Maysi läikivast siidist tikanditega tekid põhinevad kunstniku poolelioleval uurimistööl neobarokist kui keerukast esteetilisest võrgustikust, mis keeldub käsitlemast identiteeti kindla iseseisva süsteemina. Johanna Ulfsaki ilukirjanduslikkusele kalduv lendavate taldrikute sari on tekstiilitööstuse humoorikas ja kujutlusrikas tõlgendus. Heinrich Sepp esitleb kontseptalbumit (koostöös Mikk Madissoniga) ja kostüümiinstallatsiooni (koostöös Sorcerer Sourcing’uga), mis on inspireeritud rabast leitud mumifitseerunud surnukehast, nn Rabivere naisest. Netti Nüganeni installatsioon „Müüt“ uurib kujuteldava arheoloogiliste väljakaevamiste paiga materiaalsust, põimides tegelikkuse ja väljamõeldise ning luues nõnda kujuteldavaid mineviku- ja tulevikusündmusi. „Näitust „Koolnu jalad, tekid, kangrud, muna“ võib vaadelda kui minevikusündmuste väikest kogumikku, mis võisid, kuid ei pruukinud juhtuda. Kujuteldavate minevikusündmuste materiaalsed esitused muutuvad aga jutustamisvahenditeks, mis ühendavad need juhtumid praegusajaga,“ kirjutab kuraator näitusevoldiku eessõnas.
Keiu Krikmann on Tallinnas tegutsev kirjanik, kuraator, tõlkija ja toimetaja. Praegu on ta Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse välja antava ajakirja A Shade Colder Magazine tegevtoimetaja. Aastast 2015 kuulub ta Tallinna rakenduskunsti triennaali tuumikmeeskonda. Varem on ta olnud projektiruumi Konstanet koordinaator ja töötanud galeristina Eesti Kunstiakadeemias. Krikmanni viimast kuraatoriprojekti „Liiasusest ja keeldumisest“ eksponeeriti kaasaegse kunsti keskuses Kim? Riias 2020. aastal ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis 2021. aastal.
Näituse installeerivad Valge Kuup Stuudio ja Ando Naulainen.
