Milla Aska (1993, tegutseb Helsingis) teoste figuurid paistaksid nagu läbi loori. Need ei näi lõpuni välja joonistuvat, vaid alles kulgevad nähtavaks ja käegakatsutavaks saamise poole. See mulje tuleneb Aska töötamisviisist – tema maalid on loodud õhukesi, läbikumavaid värvikihte üksteise peale kandes. „Minu maalid otsivad väljenduslaade sellistel teemadel nagu materiaalsus ja kehalised aistingud – näiteks mis tunne on, kui miski on naha vastas, või missugune näeb välja soojus. Mind huvitavad vormid, mis tunduvad küll hoomatavad, aga jäävad siiski tabamatuks.“ 2020. aastal omandas Aska magistrikraadi Helsingi Kunstiakadeemias. Tal on olnud isikunäitused Turu galeriis Titanik („Warmth on a Chair“, 2019) ja Aine kunstimuuseumi näituseprojekti „Lapin Kullanmurut“ raames Tornios („Vene ja soutaja“, 2021), mõlemad Soomes.
Veronika Hilgeri (1981, tegutseb Münchenis) maalid ühendavad endas maastikumaali, natüürmordi ja portreemaali elemente. Hilger on asjatundlik mitmetähenduslike kujutiste looja. Tema kujutatu on küll tuttavlik, mõjudes sageli orgaanilisena, kuid ometi ei ole see piisavalt selgepiiriline, et olla äratuntav. Kunstnik esitab kujutisi elementaarsel tasandil, kus puuduvad detailid. Tänu sellele omandavad vormid dünaamilise iseloomu: jala asemel võib olla leht, lehe asemel loom, looma asemel kivi. „Orgaanilisest saab inimesena hõlpsasti kinni haarata ning see loob võimaluse samastuda,“ märgib kunstnik. Hilger ühendab maalikunsti väikesemahuliste skulptuuridega. Teda esindab Sperlingi galerii Münchenis. 2021. aastal avaldas Verlag für Moderne Kunst tema loomingust ulatusliku monograafia.
Paula Zarina-Zemane (1988, tegutseb Riias) töödes on hajunud piir inimese ja keskkonna vahel. Teostes vahelduvad värvipilvedest moodustuvad abstraktsed kompositsioonid maastike konkreetsemate piirjoontega. Inimfiguur on kas väike või ilmutab end vaevumärgatava silueti või värvitäpina, mitte selgepiirilise kujutisena. Maalid sünnivad tavaliselt kiiresti ja pintslilöökide jäetud jälgede mõjul tekib mulje hoogsast liikumisest. Samas loob napp kompositsioon mõtliku meeleolu. „Üritan tulemuse ühe hoobiga kätte saada,“ lausub kunstnik. „See on habras protsess. Kui miski ei hakka kohe toimima, siis puhastan pinna ja alustan uuesti.“ Tema viimased isikunäitused toimusid Maksla XO („Changes“, 2021) ja Careva Contemporary („One as Another“, 2018) galeriis, mis mõlemad asuvad Riias.
Näituse „Kolm omamoodi“ on kureerinud Berliinis elav hollandi kirjanik ja kuraator Jurriaan Benschop. Näitus on üleval Kogo galerii 2022. aasta näitusesarja „Minevik on olevik“ raames. Kolme näitusel esitletud kunstniku tööd tõrguvad haakumast konkreetse ajatunnetusega ega asetu kindlasse ajastusse. Kunstnikud ammutavad oma loomingus ainest maalikunsti ajaloost, et leida punkt, kus tänapäevane maalikäsitlus sulandub ajatusetundega.
