Kert Viiart: „Võime eeldada, et plastikvaremetes tulevik saabub meile ootamatult, kuid düstoopiline narratiiv on saanud pea vältimatuks osaks meie planeedi tulevikust, luues maastikke, mida me pole osanud ette kujutada. Plastijäätmed, mis kunagi ei lagune, saavad olema vältimatuks osaks inimkonna ajaloost. Võib-olla ei jutusta tuleviku arheoloogia mõne tsivilisatsiooni saavutustest, vaid hoopiski tsivilisatsiooni ja inimkonna düstoopilistest tagajärgedest.
Inimkond loob igapäevaselt tarbimis- ja mugavusharjumuste kaudu tulevasi artefakte ja maapinna uusi geoloogilisi kihistusi. Hetkel tekib maailmas igal aastal vähemalt 300 miljonit tonni plastijäätmeid, mille käitlemiseks puudub vajalik infrastruktuur ning majanduslik ja poliitiline tahe. Arusaamine, et plastik ei lagune, vaid „rändab“ läbi sadade aastate, inspireerib mind plastikut käsitlema arheoloogilisest perspektiivist, osana tuleviku arheoloogia praktikast. Praegusel hetkel on plastikul juba väga suur roll arheoloogia valdkonnas. Plastikmaterjali kasutatakse muuseumides arheoloogiliste objektide esitlemiseks ning säilitamiseks. Käik arheoloogia muuseumisse võib mõjuda justkui ettekuulutusena tulevikust. Plastikmaterjal on kasutusel mitmel erineval kujul iidsete tsivilisatsioonide ajaloo jutustamiseks ja esitlemiseks. Saame vaid spekuleerida, milline saab olema nende säilmete järelelu, kui kogudega peaks midagi drastilist juhtuma. Selliseks õõvastavaks näiteks on Museum Nacional Rio de Janeiro’s. 2. septembril 2018 hävis Brasiilia vanim ning tähtsaim arheoloogia- ja teadusmuuseum. Arvatakse, et tulekahjus hävis 92,5% 20 miljonilisest esemest koosnevast kogust. Rohked metsa- ja maastikupõlengud, mis 2019. aastal aset leidsid ning mis on aastast aastasse sagenenud, panevad mind mõtlema düstoopilistele tulevikustsenaariumitele. Millise maastiku loovad need põlengud, kui kasutusel olevad plastikesemed ja ehitusmaterjalid sulavad kokku maapinnaga, luues uusi maastikke ja jättes maha plastiglomeraatkivimist pinnase tulevastele põlvedele?“
Neid teemasid käsitledes ja nende ümber spekuleerides on Kert Viiart loonud installatsiooni „Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi“ (2019–2022), mis koosneb skulpturaalsetest vormidest ja heliga videoteosest (5’46’’). Installatsiooni kaudu vaatleb kunstnik kaasaegseid arheoloogilisi väljapanekuid, plastipõhiseid tugikonstruktsioone ja ehitusmaterjale, seades kahtluse alla kasutatavate materjalide valikud. Need hübriidsed objektid on nii kujutlusvõime kui ka materiaalse reaalsuse ühendatud kujutised, luues spekulatiivse vaate tulevikuarheoloogiasse. Need on „rännanud“ läbi aja ja deformeerunud, muutudes osaks pinnasest ning omandades väärtuse ja arheoloogilise tähenduse.
Installatsiooni loomisel on kasutatud materjale nagu savi, epoksiid vaik, kokku kogutud plastikust ehitusmaterjalide leide, pleksiklaasi jääke, leitud plastikjäätmeid ja mulda.
Kert Viiart (1989) on kunstnik ja graafiline disainer, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on omandanud magistrikraadi Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemias (KABK) Non Linear Narratives osakonnas. Loomingus tegeleb ta tehnoloogia arengu mõjuga visuaalsele keelele, uurides virtuaalsete esituste seoseid igapäevaste objektide ja keskkondadega. Oma viimaste projektidega on ta käsitlenud plastikut kui materjali ja tehnoloogilist vahendit, ning analüüsinud selle mõju arheoloogia valdkonnale ja artefaktide esitlusviisidele. Uusimas teoses „As It Came Out of the Earth, It Returns“ (2019–2022) vaatleb ta plastikut osana tulevikuarheoloogiast, esitledes seda läbi fiktiivsete ja düstoopiliste narratiivide.
Rohkem infot: www.kertviiart.com
Näituse dialoogipartner ja tehniline abi: Kristina Õllek.
Tänud: Hanna Laura Kaljo, Mijke van der Drift, Ruben Pater, Linda van Deursen, Federico Campagna, Niels Schrader, Roosje Klap ja KABK magistriprogramm Non Linear Narratives.
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
