Et toetada oma tööde kontseptsiooni, kasutab Toporski spetsiifilisi ja tihtilugu eksperimentaalseid materjale. Sageli sisaldavad need materjalid moondumise elemente, nagu näiteks kuivamis- või sulamisprotsess, mis viitavad mateeria püsimatusele; olemise voolavale olekule.
Kõik näitusetööd koosnevad ühe vormi – apteegi klaaskolbi – valatud või jäljendatud versioonidest. Kunstnik kujutab vormi tulevast esitlust kui nurgelist, siledat ja peegeldavat tehnoloogilist täiuslikkust. Ta kujutab aluskonstruktsiooni justkui tellingutena, mis on saavutatud vormi 3D-skanneerimisel. Vormi lagunemist kujutab selle valamine želatiini, mis annab tulemuseks kahanenud ja kõvastunud kuju, mille pind on kortsus nagu iidne nahk. Taastatud munakoorde valatuna, ilmuvad optiliste filtrite alla nende kokkutõmbunud vormide koopiad, mis muudavad tööd nähtavaks vaid teatud nurga alt.
Katja Toporski on Saksamaal, Frankfurdis sündinud ehtekunstnik, professor ja kirjanik. Toporski teenis oma magistrikraadi Townsoni ülikoolis ning hetkel resideerub ta Washington DC lähistel. Lisaks kunstimagistrile omab Toporski ka arstikraadi ning enne karjääri ehtekunsti valdkonnas, töötas ta anestesioloogina.
Tema looming põhineb filosoofilisel mõtlemisel ja kõrvutab arhetüüpseid objekte ja elemente, et uurida meie teadmiste piiranguid elu kohta. Tema tööd on osalenud paljudel näitustel üle USA ja ka rahvusvaheliselt, nii grupi- kui ka isikunäitustel. Ta on tegelenud ka kureerimisega, viimati näitusel Site Effects, mida eksponeeriti 2020. aastal Münchenis Bayerische Kunstgewerbevereinis ja Baltimore’i juveelikeskuses.
