Kui varem on Kärt Hammeri looming silma torganud autorist väljasööstvate ekspressiivsete tungimistega, siis seekord suundub löök iseenese suunas.
Autor on näitusel kohal – see on tema suu, mis karjub, ja see on tema nimi, mis hoiab kinni ühe inimnuku tumedat heidet. Nimest on saanud nimisõna, must lukk toa ees, mis tundub tühi ja tardunud, eluelamisest loobumise vaikiv ruum.
Baba-Jagaa tähistab siin ruumis mitteinimlikku kõiksust ja lõputu potentsiaaliga laetud kaost – eksistentsi ennast. Mütoloogiate uurija Marion Woodmani arvates sümboliseerib Baba-Jagaa slaavi muinasjuttudes hävitavat ning seeläbi uue alge potentsiaali loovat energiat – surmajumalannat, kes aitab loo kangelasel hävitada endas selle, mis peab kaduma, et uus saaks koha sisse võtta. See on kaos, milles sisalduvad vastandid ja lõputud võimalused. Heli: Erki Pärnoja
Rõivadisain: Äli Kargoja (Stuudio August)
Arhitektuur: Mare Hammer
Hõbe: Patrick Soome
Nukud: Helina Kõrm
Foto: Rea Lest-Liik
Graafiline disain: Taavet Kohal
Saatetekst: Eero Epner
PR: Mailis Timmi
Näituse toimumist toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
