Suured valged maalid toolidel, seina ääres, akna juures. “Valge on samasugune must nagu must, lihtsalt valge,” ütleb Kärt Hammer. Raamitud pealuu ehetega sarvede külges. Valged trussikud litritega. Joonistused. Sahtlid täis joonistusi. Riiulil märkmik: iga päeva peal taas joonistus. Seina peal fotod. Nende kõrval A4 leht ingliskeelsete tsitaatidega. Peamiselt on need jumalast, inimesest ja armastusest. Raamaturiiulis raamat. Mõned laused on siin kollasega alla joonitud. Teen salaja fotod. “Jumala-kujulist auku suudab kõige paremini täita muusika, sest see leevendab meie eksistentsiaalset üksindust kõige paremini,” on paksu kollase joonega markeeritud. Ja siis see:
Jumal üleval taevas
Saatan mere põhjas
Ei suuda teha seda, mida sina tegid
Kui panid mind põlvili
Kärt Hammeri näitused asuvad seal, kus on mingi tema jaoks oluline tunne. Tavaliselt jõuab see tunne meieni karjena. Korrastatuna, raamituna, klaasituna, puhastatuna – kuid karjena. See karje ei ole tekkinud hiljuti, ei pressi ennast läbi nagu tammi taha kogunenud vesi, ta on kogu aeg. “Ma joonistan iga päev,” ütles Hammer ükskord. Lakkamatult. Obsessiivselt. Alasti kehad oma pragude ja prigudega, joonistatud piisavalt kiiresti, et detailid ei hakkaks üle võtma. Ja nende kehade ümber see, mis alati: tühjus.
Hammeri teosed otsivad tähendusrikast madala ja kõrge, litrites trussikute ja nähtamatu jumala kokkupuutepunktist. On mingi igatsus, mingi katse, mingi püüe millegi poole, kuid see annab ennast kätte vaid fragmentidena. Tekstide asemel on tema maalidel ja joonistustel laused, lausete asemel sõnad, sõnade asemel täheräbalad, kehade asemel rümbad – igal pool vaid korraks olematusest ilmuvad oleva armetud tükikesed. Jumal, keda Hammer otsib, ei ole see jumal. Võib-olla ei otsi ta üleüldse jumalat, see oleks liialt suur suutäis uskmatule, vaid pigem markeerib hoopis jumala olematust. Märgid, mis viitavad, et ta võiks ju siin olla – aga ta ei ole. Hulgaliselt väikeseid krutsifikse. Joonistustele sirgeldatud God, God, God nagu hullukese palve. Suur roosikrants justkui räppari rinnalt, tähistamaks mitte tingimata seda, et miski on, vaid et miski on olemata.
Hammeri valged maalid ei kõnele niivõrd jumalikust süütusest. Pigem on need voolavad värvilaamad samasugused hääletult laotuvad karjed, mis katavad lõuendi nagu lumi maa. Või nagu oleks see kellegi oksendus, kelle sisikond ei anna raputustes järele, vaid kaevab inimese sisemusest ka siis, kui tundub, et midagi enam võtta pole. Tume hingesapp, nende peale kiiruga mingid sõnafragmendid soditud, aga juba tulvab peale uusi ja uusi lahvandusi.
Ja siis veel argise maailma objektid. Diivanid, kapid, madratsid ja nende lähedal abstraktsed objektid kui esemed, materiaalsus ise – ja fotod, illusioon materiaalsusest. Igal pool pehmus, see turvaline häll, mida ootame jumalalt ning mille võimalikkus erutab meid sedavõrd, et ehitame pehmusele üles oma erootilised ihad – meile kõige kättesaadavam viis täita seda tühjust, kuhu jumal enam ei tule.
Hammer ei tee saladust, et on oma näituse peategelane. Tema kohalolu on nähtav, tajutav, peaaegu kombatav. See kõik siin on tema teenistuses. Tema riik tulgu, tema tahtmine sündigu. Jonnakalt püsib ta oma tööde sadulas nagu õhtul videviku poole ratsutav kauboi, andes piitsa ja kihutades seda kiiremini, mida selgem on: minna pole kuhugi. On see loogiline? “Millal varem on jumala uskumine olnud loogiline?” nagu küsib Nick Cave.
Eero Epner, veebruar 2024
Kärt Hammer (1988) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingulise eneseväljenduse põhifookuses on abstraktne maal ja joonistus, kuid kelle tegevus laieneb ka installatsiooni, foto ja moe valdkonda. Hammeri meetod on intuitiivne. Kunstnik otsib läbi puhta esteetika intensiivsusi, mis on korraga nii esteetilised kui psühholoogilised.
