Karolin Poska: „Kas sa tead seda tunnet kui keegi teine vaatab sind ainiti? Silmanurgast, isegi väljaspool oma vaatevälja, võite lihtsalt öelda, et keegi kontrollib teid, jälitab teid pilguga, mõõdab teid või püüab teiega silmsidet luua.
Inimesed väidavad, et tunnevad kuidas Leonardo da Vinci maalitud Mona Lisa silmad jälgivad neid, olenemata kuhu nad kunstiteose figuuri suhtes liiguvad. Seda kui kunstiteose silmad sind ruumis jälitavad, nimetatakse Mona Lisa efektiks, kuigi uurijad on leidnud, et just Mona Lisa kohta see fenomen ei kehti, sest ta pilk on selle jaoks liialt paremale suunatud.
Otsese silmside loomine on kõige sagedasem ja võib-olla ka kõige võimsam mitteverbaalne signaal, mida me teistega vahetame; see on intiimsuse, hirmutamise ja sotsiaalse mõjutamise vahend. Silmside on nii ürgne, et selle tähendus ulatub üle loomaliikide: kiskjad vaatavad enne sööstmist pingsalt, beebid saavutavad vanemaga läheduse läbi pilkkontakti, kalad muudavad agressiooni ajal oma silmad mustaks.
Kõige vanemad leitud fossiili silmad on 540 miljonit aastat vanad, esimene inimlane (Homo habilis) arenes välja umbes 2 miljonit aastat tagasi. Vaatan kohe aknast välja teise pilguga teades nüüd, et teen seda silmadega, kelle eelkäijad on 538 miljonit aastat vanemad kui inimene.
Inimeste pilke on kergem tabada kui teiste loomaliikide omi, sest meie silmamuna on erilise ehitusega. Meil on rohkem silmavalget – skleerat, mille järgi on lihtne tuvastada tumedamat tooni iirise liikumist ning kontrastsete värvide tõttu parem kindlaks teha pilgu suunda. Üllatuslikult on inimese silmad kõige sarnasemad kaheksajala ja kalmaari silmadega, neil on ka suured silmad koos läätse, iirise ja ühe suure sisekambriga.
Minu arvutuste kohaselt on vanalinnas kokku 77 tänavakaamerat, seega ilmselt vaadati sind juba siia sattudes. Ilmselt sa ei tajunud seda, sest neil on teistsuguse ehitusega, vähem kontrastsed silmad. Ka näiteks Vanalinnas olev skulptuur, millest võisid mööduda ei jälitanud sind silmadega, tal on prillid ees ja talle ei ole kahjuks silmavalgeid tehtud, kuigi paljud ütlevad, et just kunstiobjekti silmad on need, mis panevad sind midagi tundma.
Näituse jaoks ettevalmistudes käisin galeriides ja tänavatel ning vaatasin kunsti, vaatasin kuidas teised vaatavad kunsti ja lasin kunstil ennast vaadata ja minu vaatamist vaadata. Loodan, et leiate midagi vaatamisväärset!“
Karolin Poska (1991) on Tallinnas tegutsev etenduskunstnik, koreograaf ja tantsija, kes on lõpetanud tantsukunsti õppekava Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Oma loomingu abil proovib ta aru saada, mis tunne on antud hetkel maailmas elada – talle meeldib transformeerida reaalsust, mängida objektide ja publiku ootustega. Hiljuti lõpetas ta EKA kaasaegse kunsti magistri ning pärjati Nooreks Kunstniku autasuga. Karolini kaks viimast teost “Sinu nirvaanale” (2020) ja “Untitled”(2021) on olnud nomineeritud Eesti Teatri Auhindade tantsukunsti ning etenduskunsti kategooriates.
Tänud dialoogi ja tehnilise abi eest: Theodore Parker ja Maret Tamme.
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
