l
Pärast aastatepikkust isolatsiooni väljub eakas Nunn kloostrist. Võimalik, et ta on missioonil. Teel kohtub ta kahe võõraga. Mida mõtleb ja näeb kloostriseintest väljaspool olevast maailmast see, kes on aastaid elanud ühes religioosses utoopias? Millised on need kahtlused, millega ta silmitsi seisab ning mida saab ta kahe võõraga jagada?
Tänases ühiskonnas esindab Nunn mitmeid alternatiivseid väärtusi. Kui ta samaaegselt oleks sajandeid tagasi olnud väärtuste osas eeskuju. Tsölibaadis elav ja materialistlikke hüvesid mittevajav Nunn muutub justkui võõraks Teiseks, vastandudes läänemaailma turumajanduslikule ühiskonnale.
Näitusel võtame Nunna rolli, nägemaks, milliseid aspekte iseendas avastada suudame ja võimalusel nendega üheks saame. Ligemale astudes ja seeläbi Nunna kujundit väänates on eesmärgiks luua Nunna ja meie endi vaheline tegelane – keegi, kes asetseb meie endi ja võõra vahel.
Jõudsime punkti, kus Nunnast sai metafoor isolatsioonile pandeemia ajastul. Samal ajal viljeledes protsessi, mille käigus muutusime iseenda suhtes tundmatuks. Uurimuse lõppfaas viis meid aeda. Sellest sai mõtete ja kujundite Arhiivi Aed.
II
Tol päeval jalutasin ma jää peal. Kokku 843 sammu.
Laialilaotunud aed.
Sipelgad näevad seal und.
Andun oma tahtele obsessiivselt kaevata.
Liikuv metallist toru. Luige keha ja üks silm. Üks sulg happeroheline.
Hiigelsuur silm kutsus mind läbi enda vaatama.
Tol päeval astusin ma pea sisse. Pehme ja pigem soe.
Eemalolev keeris ja veevulin.
Vanaema käis alati pudelitega taga aias, mattes need nii, et pudelikaelad jäid täielikult mulla alla.
Mulle meeldis side, mis polnud kunagi katkenud.
Vee kahin. Maapind kattus märja mudase vaibaga.
Pikliku kujuga kivi. Õunaroheline, vastsündinud lapse suurune.
Seal see oli, vulkaani hing ja keha.
Sipelgas propelleri karakteris. Korduvad pöörded. Õpetamas tüdrukute grupile keelt ja ehitustehnikaid.
Vihm jäi järgi. Täitsin lombid veega. Neist said väikesed järved.
No vähe ma ei kaevanud. No vähe ma ei vilistanud.
Madlen Hirtentreu peamised meediumid on skulptuur, installatsioon ja performance. Kunstnikku käivitavad teemad nagu ürgne horisont, brutaalsus, kordus ja kliinilised seisundid – tilluke kogus igast teemast võib osutuda innustavaks retseptiks. Tundmatuga seotud kõhedus paljastab lähivaatlusel hapruse märke, avades seeläbi uusi tõlgendusi ja tähendusi lahtiharutatud ajas. Hirtentreu autoritehnikat iseloomustab sageli frankensteinliku tehnika ja ihuliku õõva kokkusulatamine, milles abjekt ja mehaaniline süsteem toimivad ühtse tandemina. Absurdilembeline, pealtnäha segipaisatud ning eklektiline materjalivalik on ühtlasi nii dokument kui ka emotsioonide kandja.
Gloria Hao töötab peamiselt skulptuuri ja installatsiooni meediumiga; teda köidavad inimese ja Teise keha vaheline suhe ning Teise loomus võõrana, loomana ja primitiivse olendina. Hao teosed kompavad vägivallažestides, himus ja ihas peituvat piiripealset, ebastabiilset ruumi ja piiride kehalisust. Hao rakendab esteetilises plaanis oma loomingus maksimalistlikku lähenemist, rikkalikku kontrastide registrit ja seab kahtluse alla levinud terminid ilu ja inetuse määratlemiseks. Tulemuseks on tihti vastuolulised, lopsakad ja moonutatud ideed.
Mõlemad kunstnikud adresseerivad seesmise teise ja välimise teise vahelist duaalsust, ürgset tsooni ning lähtuvad korduvalt ühiskonna äärealatsoonidest. Seda tehes loodavad nad avada kaotatud utoopiaid või leida subjekti ja objekti vahelisi astmeid, võõra kui välise jätkuvuse ja iseenda vahelist ala, eesmärgiks esile tuua võõrandunud loomusi ja alternatiivseid tõlgendusi tulevikust.
Foto: Alissa Šnaider
Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, Taadu Jaan, Alissa Šnaider, Jaan August Viirand.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.
