Näituse nimi osutab kunstnik Jaak Adamsoni kahele lahkumisele – aastal 1980 tollasest Nõukogude Eestist tollase Tšehhoslovakkia Slovakkia-poolde, kus ta veetis teise poole oma elust, ligemale 42 aastat – ja aastal 2022 siitilmast.
Näitusel on eksponeeritud valik teoseid, mis jäid mõlemal lahkumisel kunstniku ateljeesse ja omastele. Aegreana võib neis jälgida nii kunstniku truuks jäämist oma loomekreedole ja käekirjale kui ka muutumisi. Jaak Adamsoni loominguline kõrgaeg jäi aastatesse 1980–2010, mil ta võõrsil elava eesti kunstnikuna lõi üsna palju suuresti iseendale. Osa neid maale pole varem Eestis, mõnel puhul üleüldse kusagil näitustel välja pandud olnudki.
Kunstnik lahkus 1980 kodumaalt vormiliselt legaalselt ja kodakondsust vahetamata (oli surmani ainult Eesti kodanik), kuid selleks survestatuna. Ta heideti võimude nõudel välja Kunstnike Liidust ja „kustutati“ Eesti kunstiajaloost. Olud küll muutusid peatselt ja esimese uue isikunäituseni Eestis jõudis ta juba aastal 1990, seejärel mõnel korral hiljemgi, ent alati väiksemaformaadiliste töödega. Alaliselt välismaal elava ja töötava kunstnikuna jäi ta siinsest kunstielust siiski eemale, suhteline unustus kestis edasi ning ka tema „tühistamine“ mõjus veel tagantjärelegi.
Ometi jäi Jaak Adamson eelkõige eesti kunstnikuks, tema looming paigutub just konkreetselt eesti kultuuriruumi ja -konteksti ning on kohati mõtestatav ja mõistetav ainult selles. Retrospektiivnäitus pole seetõttu ainult neist kahest lahkumisest – see näitus on ühtlasi kojutulek.
Jaak Adamson (25. aprill 1938 Tallinn – 27./28. veebruari öö 2022 Slovakkia) oli eesti maalikunstnik, graafik, skulptor ja kunstipedagoog. 1964 lõpetas ta ERKI, Eesti Kunstnike Liidu liige oli 1969–1980 ja taas alates 1997. Slovakkia Kunstnike Liidu liige alates 1987. Pälvitud tunnustuste seas oli ka maalikunsti aastapreemia 1979.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
