Kaja Kärner õppis aastatel 1937–1948 Riigi Kunsttööstuskoolis, Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Andeka lõpetajana, kunstnik Ado Vabbe õpilasena, sai ta kohe joonistusõpetaja koha Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ning võeti vastu Kunstnike Liitu. Ta kuulus põlvkonda, kes pidanuks 1940. aastate lõpul kunstiareenile astuma, selle asemel saadeti paljud neist aga stalinlike repressioonide käigus Siberi vangilaagritesse. Kärner küll pääses sellest ja jäi Tartusse, kuid sattus siiski võimu hammasrataste vahele. Ta kaotas töö joonistusõpetajana ja heideti välja Kunstnike Liidust. Järgmised üheksa aastat töötas ta ametlikult Tartu Kaubastu sildimaalijana.
Aastatel 1956–1967, kui mehed vangilaagritest naasid, kujunes õpingu- ja mõttekaaslastest – vangilaagritest vabanenud „poistest“ ja kodumaal repressioonid üle elanud „tüdrukutest“ – välja sõjajärgse Eesti esimene, 1960. aasta kunstirühmitus. Oma ainsa, 1960. aastal toimunud tsenseerimata näituse järgi nime saanud rühmituses tegeldi kirglikult mitteametliku kunstikeele ja uute moodsate väljendusvahendite otsingutega, aga ka sõjaeelse vaba kunstimaailma hoiakute ja esteetika säilitamisega. Kuigi enamasti jõudis liikmete valdavalt põrandaalune looming vaatajateni tasahilju, suuresti aastakümneid hiljem, on raske ülehinnata rühmituse kunstnike rolli Eesti sõjajärgse uuendusliku kunstimõtte arengus.
Käesolev projekt jätkab Adamson-Ericu muuseumi pikaajalist näituste sarja „Naiskunstnik ja tema aeg“, esitledes Tallinnas legendaarse Tartu sõpruskonna, 1960. aasta kunstirühmituse ühe silmapaistvama „tüdruku“ Kaja Kärneri loomingut. Ühtlasi on see mõtteline jätk siin 2021. aastal toimunud rühmituse teise olulise naisliikme Valve Janovi näitusele.
Kuraator: Kersti Koll
Näituse kujundus ja graafiline disain: Inga Heamägi
