Kaido Ole: „Oma maalidel olen tihti ma ise, nii ka nüüd. Miks? Kuna olen iseendaga pidevalt koos, ma ei lahku endast hetkekski. Kui ma üldse kedagi tunnen, siis eelkõige iseennast. Tean absoluutselt kõiki oma uhkeid, vähem uhkeid ja ka kõige piinlikumaid hetki, mõtteid ja soove. Teistest teame ju ainult üksikuid fragmente, killukesi, ja nende killukeste põhjal teeme tihti väga üheseid järeldusi või julgeid üldistusi, mis tihti ei päde. Kipun neid ka ise teiste kohta tegema. Väheste kildude vahel sünnivadki seosed lihtsalt, peaaegu iseenesest. Kui aga teada kellestki või millestki juba väga paljut, siis mustrit, mis seda kaleidoskoopi tervikuks liidaks, nii lihtsalt enam ei teki. See just ongi hea ja huvitav.“
Kunstiteadlase Anneli Porri sõnul on Kaido Ole loomingu keskmes kontseptuaalne maal: „Hoolimata sellest, et suuremõõtmelised maalid on peensusteni läbikalkuleeritud ja näivad lausa masinlikud, huvitab teda maal kui käsitöö ja maalimise käigus tekkivad vead. Ole teatraalsed ja vastuolulised süžeed ühendavad alati erinevatest maalistiilidest pärit võtteid geomeetrilisest abstraktsionismist popkunsti ja uusrealismini. Otsese päevapoliitika asemel räägivad Ole maalid inimeste või kunstniku ja tema loomingu vahelistest võimusuhetest üldisemalt, kuid alati on need jõupositsioonid mitmeti tõlgendatavad, absurdsed ja humoorikadki.“
Kaido Ole: „Olen kuuekümne aastane ja tegutsenud kunstnikuna veidi üle poole oma elust, esimene näitusel esinemine oli juba 80ndate lõpus ja näiteks isiknäituseid on selle aja peale kogunenud pea viiskümmend. Kuigi ma tahtsin alati ja ainult kunstnikuks saada, siis alul ma polnud ikkagi kindel, et ma selleks kõlban. Nüüd ei ole mul selles enam mingit kahtlust – kui üldse, siis just kunst, täpsemalt maalimine, on ainuke, mida ma suudan teha ja vast ka teen suhteliselt hästi.
Olen märganud, et väga sageli väidetakse kunsti eesmärgiks olevat küsimuste püstitamise ja mõtlemisele õhutamise. Mina otsin oma kunstiga hoopis vastuseid, sest mõtlen ma niikuinii ja pigem liigagi palju. Mis on vastus, seda ma juba aiman, aga siin paari sõnaga ma seda selgitada ei jõuaks. Ka käesoleva näituse kõik tööd, nagu ka kõigi eelnevate näituste kõik tööd on tehtud eelkõige just vastuse saamiseks.“
Kaido Ole (1963) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias disaini ja maali (1982–1992) ning töötanud EKAs joonistamise ja maali õppejõuna ning maaliosakonna professorina (2003–2010), alates 2010. aastast vabakutseline kunstnik. 2003 esindas Eestit Veneetsia 50. kunstibiennaalil John Smithi nime all koos Marko Mäetammega. Kaido Ole on pälvinud muu hulgas Kristjan Raua (1998), Konrad Mäe (2012), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1999 ja 2005) ja Valgetähe kolmanda klassi teenetemärgi (2014). Ole töid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi, Euroopa Parlamendi, ABLV Panga ja Läti Kaasaegse Kunsti Muuseumi ning Angerlehneri Muuseumi kogus. Kunstnikku esindab Temnikova & Kasela galerii.
Näituse graafiline disain: Andres Tali.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Tallinna linn, Akzo Nobel, Punch Club.
