VALERI:
Üldiselt me usume, et oleme oma kodus või vähemalt selle paiga juures, mida me koduks peame, palju julgemad ja vapramad, me kaitseme oma omandit samamoodi, nagu loomad oma omandit. Aga tegelikult loomadel omandit ei ole. Nendel on territoorium, ja territoorium ei tähenda loomadel maavaldust, vaid aktiivsuse mobiliseerimise režiimi. See tähendab suhteid väljendavate märkide mobiliseerimise kõrgtaset. (Aleksei Turovski “Loomadest, armastusega”)
Antud lõigus, võiks sõna loom samahästi asendada sõnaga kunstnik. Minu loomemeetod seisneb kulgemises, suhtlemises materjaliga toetudes kavanditele. Lõpptulemust on võimatu ette planeerida, tegemist on loomingulise protsessiga. See on minu territoorium, kus selgus sünnib siis, kui teos on valmis. Seekord loon mahulise seeria pisemaformaadilisi töid. Kunstnikest, armastusega.
ANNE:
Kunagi küsis minult üks tuntud loodusteadlane: “Mida Sa oma töödega öelda tahad?”
Seisime parajasti suure tordialuse jäänuste ees. Võtsin noa ja tegin selle maalilisse kaosesse suure ringi, eraldasin pisikese sektori ja ütlesin: “See, mida ma saan öelda oma tööde kohta, on just nii suur.”
Hetke seisis ta hämmeldunult, siis lõi kelm äratundmisvälk ta silmadesse. Polnudki sõnu vaja.
Esemetu kunst on alasti kunst; olles selle maailma ja meetodid omaks võtnud, avaneb maailm, millesse mahub suurem maailm ja mille mänguruum ei oma piire.
