Kunstniku eesmärgiks on luua ringlus, mis kinkimise abil tavapärasest tarbimisstruktuurist välja jõuaks. Ringluse toimimiseks on vaja intuitiivselt tegutseda, et see väljendaks meie valikuid, usku ja kuuluvust, hägustades samal ajal kunsti ja elu vahelist piiri. 2020. aasta keskel tekkis kunstnikul tung sõlmida rahu eraldatuse ja isoleerituse tundega. Ta istus oma töölaua ette ja asus looma. Võtnud millelegi mõtlemata tüki vaha, lasi ta oma intuitsiooni valla. Mõttega enda juurde tagasi jõudes istus tema käes juba pisike olend, kes teda vahtis. Sündis skulptuur, miniatuur, väike kaaslane.
Kunstnik kannab iga päev kaasas ühte miniatuuri ja annab selle esimesele inimesele, kellega sidet tunneb. Inimene võib siis ise otsustada, kas ta nõustub juhistega või mitte: kanda kuju endaga kaasas ja anda see edasi järgmisele inimesele, kellega sidet kogete, paludes sel inimesel samamoodi toimida. Sama tuleks küsida ka järgnevalt inimeselt ja nii edasi. Iga osaleja käega tuleks jäädvustada üks pilt. Osalejatel on täielik õigus otsustada, mida miniatuuriga siis teha, kui see on juba vastu võetud. Hilisemast tegevusest ei pea midagi raporteerima.
Miniatuuride ringlus on kui lahkuse ja empaatia žest, mis nõuab intuitiivset tegutsemist nii kunstnikult kui ka osalejatelt. Iga aktiivne “valik” on tunnistus sellest, kuidas me end inimesena identifitseerime. Kuulumistunne võiks olla tunnistus usust; usust, et on olemas tänulikkus ja inimlikkus – ennast on võimalik ära tunda just teisi tunnistades ja teist inimest tundes saavutame võime tunda end inimesena.
Miniatuurid on kui materiaalne objekt ja kogemus, interaktiivne algatusvahend. Kui osaleja selle vastu võtab, võtab ta endale ka kohustuse ja vastutuse: ta peab mõtlema ja ise otsustama, milline on kingitus, mida ta soovib saada – objekt või kontseptsioon. Valikuvabadusega kaasneb ka küsimus, kuidas indiviid tajub kunstiteose väärtust väljaspool tavapärast tarbimist. Töö väärtus põhineb individuaalsetel valikutel, mitte millelgi, mis põhineb süsteemil või struktuuril. Valikuvabadusega, milline kingitus võiks olla, küsin ka endalt ja osalejatelt, mida tähendab “omamine”. Sellega kaasnevad mõtted, tunded ja teod – olenemata sellest, kas otsustate miniatuuri igapäevaelus kaasas kanda, kellelegi teisele kinkida või raamaturiiulis hoida; igal juhul on see kogemus.
Piera Ying-Chu Shih (1993) on Taiwani kunstnik ja kullassepp, kes elab Norras. Piera on omandanud bakalaureusekraadi Alchimiast, Firenze kaasaegsest ehtekoolist; tal on Oslo riikliku kunstiakadeemia meediumi- ja materjalipõhise kunsti valdkonnas magistrikraad. Oma töödes uurib ta emotsionaalse sideme ja kuuluvustunde degradeerumist, mis sageli tänapäeva elu saadab. Ta uurib käsitöö uusi tähendusi ja funktsioone, eesmärgiga neid eristusi minevikus olnutega vähendada.
