Proloog:
Johannes Luik avab Hobusepea galeriis näituse, mis tegeleb ruumi mäluga.
Näitus on jagatud kolmeks vaatuseks. Iga fragment räägib ühe loo ruumi asetusest mälus.
Ruumid on tühjad.
Tegelased on lahkunud.
Ruum on mäletatud.
Esimene vaatus: Ruumi sisenemine
(Tegelane 1) vaatas kuidas võlvkaar ta kohal liikus üle tema pea. Ruum milles ta nüüd asus oli üks mitmest. Tema päevad olid sisustatud erinevate ruumide kogemisega. Neile mõeldes tundis ta nende lõpmatust. Ta oli kogenud vaid osa neist. Ta teadis, et neid on veel. Ruumidega, mida ta igapäevaselt koges, oli ta isiklikus suhtes. Ta hoolitses nende eest.
Teine vaatus: Protsess
(Tegelane 2) tunneb kuidas kogu ta keha raskus vajub ühelt jalalt teisele. Ta kõnnib. Pea ning selle raskus õõtsub ühelt küljelt teisele. Ta liigub mööda lõpmatuid koridore, mis keerduvad ja väänlevad ümber iseenda. Ta ei mäleta, millal ta siia sattus või kui kaua ta on seal olnud. Ta teab vaid seda ruumi. Ta seisatab. Pöörab ümber nurga ja jätkab liikumist kitsast soolikat meenutavas ruumis, mis laiali laotudes tundub hoomamatult suur.
Kolmas vaatus: Apokalüpsis
(Tegelane 3) seisatab olles olnud teel terve päeva. Ta on jõudnud lõppu. Ruumis on väike aken, millest näeb väliseid ruume. Kohti, kus ta tuli ja kuhu ta ühel hetkel sooviks naasta. Hetkeline seisatus. Lõpp. Kas see oligi kõik, mõtleb ta. Kõigist võimalikest tulevikuvormidest oli ta jõudnud just siia. Nüüd peab jätkama või tagasi minema.
Tegelane 1 on inspireeritud Susanna Clarke’i romaani “Piranesi” nimitegelasest
Tegelane 2 on inspireeritud Kreeka mütoloogias labürinti vangistatud Minotaurosest.
Tegelane 3 on inspireeritud Jorge Luis Borges’i lühijutu “Hargnevate teede aed” peategelasest.
Johannes Luik (1988) on sündinud Tartus. 2019. aastal omandas ta bakalaureuse kraadi Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni- ja skulptuuri osakonnas. 2021. aastal Belgia LUCA School of Arts’is magistrikraadi kaunite kunstide erialal. 2022. aastal kaitses magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti erialal. Skulptori ja installatsioonikunstnikuna on Luik huvitatud (objektide) materiaalsusest ja selle abil edasi antavatest füüsilise maailma omadusi kirjeldavatest parameetritest nagu materjal, tekstuur, mass, maht ja mõõtmelisus. Olles huvitatud (abstraktsete) objektide suhtest kolmemõõtmelisse arhitektuursesse ruumi ja arhitektuursete detailide funktsionaalsest suhtest neisse objektidesse. Luik ütleb: „Sedalaadi sekkumine osutab ruumi potentsiaalile näha välja teistsugune või olla kasutatud teistmoodi. Installatsiooni-kunstnikuna muutub seeläbi ruum materjaliks, mida aktiveerides on võimalik luua teistmoodi kogemise ja mäletamise viise.” 2018. ja 2019. aastal pälvis ta Noore skulptori Preemia ja 2020. aastal tunnustati teda Adamson Ericu nimelise stipendiumiga. Luik pälvis Kultuurkapitali 2023. aasta kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
