Mulle torkas pähe, et mu tähelepanu tõmbavad betoonpostid, graniidist kujud ja kivimüürid on maamärgid, mis mitte ainult ei juhi mind ruumis, vaid ka ajas. Mõnel juhul on need ajamärgised kindlate omadustega, mis on nende sisse ehitatud (näiteks paljud kujud ja mälestusmärgid Tartus kannavad kivisse raiutud kuupäevi), teisel juhul aja enda märgid (Tartu kirikute kiviseinad, olgu need siis murenenud, restaureeritud või parasjagu remondis). Tegin ka grafiidiga pinnajäljendeid, tõlkides need pinnad omaenda märkideks, minnes tagasi nende ajaloo juurde, kui hõõrusin oma pliiatsit paberi vastu.
Kõrgtrükk on vägagi seotud pindadega. Igal osal on kindel funktsioon selles tehnoloogias, kus vormitakse kõrgendatud kujutised, seatakse need paika, kaetakse värviga ja kujutis kandub üle paberile. TYPA kollektsiooni kuulub lai valik 19. ja 20. sajandi kõrgtrükivarustust ja -masinaid, millest moodustub ajajoon, kuidas mingi pinna korduva kopeerimise tehnoloogia arenes ja tõhustus. Ja nii ma valmistasin raamatu töötades kõrgtrükitähtedega, et nende abil paberile jätta jälg sellest ajast.
Dubleerimine on näituse “See jättis jälje” keskne osa. Ükskõik, kas see toimub aeglaselt või kiiresti, tõetruult või ebatäpselt, esindab see projekt midagi, mis oli siis olemas.
