Kõige populaarsem oli „Naine fotokunstis“ 1989. aastal, kui seda külastas nelja nädala jooksul 24000 inimest. Lood kunstimaja ukse taga loogelnud järjekorrast ongi tänase näituse algne impulss, kuid sellele kurioossele episoodile keskendumise kaugem eesmärk on juhtida tähelepanu kaheksakümnendate fotograafia rahvusvahelisele haardele ning rangelt reglementeeritud loomeliitudega võrreldes märksa suuremat vabadust nautinud fotoklubide omapärasele rollile kultuuriloos.
Fotograafia ei olnud NSVLis kunstiliigina tunnustatud, seetõttu ei olnud meil ka fotokunstnikke, kutseline fotograaf tähendas pressi-, tehase- või mõne muu asutuse fotograafi. Samas, alates kuuekümnendatest oli fotograafia kui hobi riiklikult soodustatud ja nii moodustati ka Tartu Kultuurihoone juurde fotoklubi, mis seaduse mõttes toimis kui rahvakunstiring. Pakkudes traditsiooniliste meediumitega kunstinäitustelt tõrjutud fotokunstnikele väljundit, kasvas Tartu fotoklubi aga palju enamaks.
Üks Tartu Fotoklubi silmapaistvamaid sündmusi oli klubi kunstilise juhi Valeri Parhomenko poolt korraldatud näitus-võistluste sari „Naine fotokunstis“. Kusjuures erakordne ei olnud mitte ainult publiku huvi, vaid ka näituse rahvusvaheline haare. „Naine fotokunstis“ näitust võib iseloomustada kui defitsiidi näitust. Erootika oli NSVli avalikkuses taunitud ja naisteemalise näituse korraldamine nõudis omajagu poliitilist manööverdamist, nii oli akti- ja portreežanri kõrval olulisel kohal sotsiaalne teema ning näituse toimumine 8. märtsil ei olnud juhus. Kuid võrdväärselt erootikaga oli NSVLis defitsiitne ka kõik välismaine, mille hulka kuulus ka sotsmaadest pärinev. Väheoluline ei olnud ka asjaolu, et näitus oli pea ainus võimalus näha fotot kvaliteedis, mille reprodutseerimist NSVLi meedia ei võimaldanud.
Taasiseseisvumise aegse poliitilise meelsuse oluliseks osaks oli suisa karnevalilik vastandumine NSVLile, sealjuures ka selle puritaanlikkusele. Meediavabaduse kasvuga – 1989 hakkas ilmuma ajakiri Maaja, ajalehe Edasi esikaanel ilmus akt jne. – seeläbi kaotas „Naine fotokunstist“ oma väärtuse defitsiidina. Parhomenko küll üritas kooperatiivi ja hiljem aksiaseltsi kujul salongi turumajanduslikult tulusaks ettevõtmiseks ümberstruktureerida, kuid üheksakümnendate kauboikapitalismis see ei õnnestunud.
„Järjekord. Üks Episood Tartu fotoloos“ kuulub näitustesarja „Tartu 88“, mille raames toimuvate arhiiviprojektidega võtab Tartu Kunstimuuseum vaatluse alla arhiivides kõige vähemesindatud viimased 35 aastat meie kunstiajaloos, eesmärgiga luua teaduslikult läbitöötatud arhiiv, mis täiendaks muuseumi varasemaid materjale.
Paratamatult ei jutusta valminud näitus kogu lugu „Naine fotokunstis“ konkursist, kuid loodetavasti toob tähelepanu, mille näitus teemale koondab päevavalgele mälestusi inimestelt keda näitust ettevalmistades ei taibanud küsitleda ja ka fakte, mis jäid leidmata.
Kuraator: Indrek Grigor
Kujundaja: Alexey Murashko
Koordinaator: Kristlyn Liier
Tõlkijad: Hendrik Lindepuu, Alicja Rosé, Peeter Talvistu
Osalevad kunstnikud: Andrei Dobrovolski, Urve Kaaristu, Toomas Kalve, Otto Kuus, Peeter Langovits, Harald Lepikson, Meelis Lokk, Alar Madisson, Tõnu Noorits, Ain Protsin, Arno Tameri, Ain Tavita, Ann Tenno, Malev Toom, Peeter Tooming, Ülo Udumäe, Rein Urbel
Koostööpartnerid: Fotomuuseum, Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Rahva Muuseum, Helju Kommer, Tartu Linnavalitsuse linnakantselei arhiiv, Tartu Ülikooli Raamatukogu
Näituse meeskond: Indrek Aavik, Nele Ambos, Maarika Espenberg, Joanna Hoffmann, Mare Joonsalu, Margus Joonsalu, Viktor Kiss, Jaanika Kuznetsova, Katrin Lõoke, Tõru-Tõnn Parts, Kristel Sibul, Peeter Talvistu, Kristo Tamm, Urmo Teekivi, Mae Variksoo
Erilised tänud: Hans Alla, Raimu Hanson, Relika Kala, Toomas Kalve, Andres Keil, Eve Kiiler, Helju Kommer, Anneli Laanemets, Peeter Langovits, Meelis Lokk, Jaan Malin, Adam Mazur, Jaana Mäesalu, Tõnu Noorits, Leili Parhomenko, Valeri Parhomenko, Tiiu Puik, Ain Protsin, Annemari Põder, Alise Tifentale, Andres Toodo, Malev Toom, Mesike Tõrv, Ülo Udumäe, Rein Urbel, Tõnu Valge, Tanel Verk
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
