Kui maailm 2020. aasta märtsis vaikseks jäi, oli Jaanika Peernal võimalus oma New York’i ateljeesügavuses mediteerida fotode üle, mis olid jäänud tema varasemate näituste seinainstallatsioonidest. Teostest, mis moodustasid omaette aktiivse, mahulise ja teatud määral liikuvagi osa traditsiooniliste näituste atraktiivse lisana. Fotod neist installatsioonidest ei olnud lihtsalt dokumentaalsed jäädvustused, vaid tundusid kunstnikule ühtäkki iseseisva ja kõneka maailmana iseendas, mis otsekui vajasid midagi enamat, kutsusid edasi mõtlema, tõlgendama, midagi teostama. Fotod muutsid autori jaoks aina kõnekamaks, nende suures formaadis väljatrükkidele lisandusid spontaansed, vahetud ja siirad värvilise pliiatsi jooned. Julged hingetõmbed, mida avalik ruum akna taga ei võimaldanud, ent mida tundevärvikamaks muutus siseruum ja kunstiruum. Õues tärkas kevad 2020 niisama nagu Jaanika Peerna teostes….
“Märtsi lohutused” said aprilli, septembri ja veebruari lohutusteks… ja jätkuvad kuni neil maailmale midagi öelda on.
Samaaegselt isikunäitusega Haus galeriis on Kirjanike maja musta laega saalis võimalik näha Peerna skulpturaalset seinainstallatsiooni, millel “Märtsi lohutuse” töödega vägagi lähedane side.
