Aastal 1992 toimunud Pinatubo vulkaanipurse Filippiinidel vähendas umbes üheks aastaks maailma keskmist temperatuuri 0,4 °C võrra. See toimus stratosfääri paiskunud väävliosakeste tõttu, mis peegeldasid 10% päikesekiirgusest avakosmosesse tagasi.
Ivar Veermäe: „Näitus lähtub geotehnilisest (geoengineering) ideest, et teoreetiliselt peaks olema võimalik imiteerida vulkaanide tegevust ja seeläbi vähendada kliima soojenemist. Üks enim teaduslikult uuritud protsesse kirjeldab suurtes kogustes aerosoolide pihustamist stratosfääri, kus need päikese kiirgust hajutaks ja seeläbi maa pinnale saabuvat energiahulka vähendaks. Tegemist oleks teadliku sekkumisega globaalsesse kliimasüsteemi, seda peaks jätkama umbes paarsada aastat ja selle täiemahulist vormi ei saaks ilma katastroofiliste tagajärgedeta katkestada.
Käesoleva näituse teostes proovin mõelda sellise protsessi ulatusele ja bioloogiliste ning geoloogiliste suhete keerukusele. Fotoprindid päikese lähivaadetest* saavad katseterritooriumiks mikroskoopilise elu poolt loodud muudatuste uurimisele selle pinnal. Metabolistlikud muundumised toimuvad läbi inimsülje mikroorganismide, mis on viidud kontakti energiaallika ja pildi pinnaga. Elu piltidel muudab vaadeldavat kogu näituse jooksul ning jätkub ka pärast seda. Samu protsesse olen lähemalt uurinud elektronmikroskoobi (SEM) läbi, mis toob veelgi enam nähtavale toimuva morfoloogilise komplekssuse.
Näituse abstraktsem osa on kombineeritud videotööga, milles on materjal Effelsbergi raadioteleskoobist seotud minu vestlusega mitmete geotehnika ekspertidega. Maailma ühe suurima liikuva teleskoobi konstruktsioon on massiivne ja mehhaaniliselt suhteliselt lihtne. See on kasutusel selleks, et uurida maast vägagi kaugeid territooriume, tähtede tekkimist ja mateeria kadumist mustadesse aukudesse. Samuti ka lähigalaktikatest tulevate raadiolainete tuvastamiseks. Olen objekti valinud selleks, et mõelda, mida on võimalik nähtavuse läbi tajuda ja aru saada? Kuidas visuaalne lihtsus ei suuda edastada suhetekogumite keerulisust? Või kuidas mõelda mõeldamatutele skaaladele – liiga suurele ja liiga väikesele?“
Ivar Veermäe (1982, elab ja töötab Berliinis) on teinud isiknäituseid Edith-Russ-Hausis, Oldenburgis, Saksamaal, Gallery im Turmis, Berliinis, Tallinna Kunstihoone galeriis, Hobusepea galeriis, AV17 galeriis Vilniuses, Cultural Center Belgrade-s, Tallinna Linnagaleriis ning mujal.
Tema teoseid on esitletud järgmistel grupinäitustel – Riia Biennaalil, Veneetsia Arhitektuuribiennaalil, BIENALSURil Buenos Aireses, transmediale festivalil HKW-s Berliinis, Moskva Noore Kunsti Biennaalil, Bozaris Brüsselis, ZKMis Karlsruhes, MMB galeriis Mumbais, KUMU-s, Tallinna Kunstihoones, FILE Festivalil São Paulos, Pinnacle galeriis Austraalias. Tema videoteoseid on skriinitud Rencontres Internationales Festivalil Pariisis ja Berliinis, Haus der elektronische Künste-s Baselis, transmediale festivalil, e-flux.com-is, MoMa veebiplatvormil, AND festivalil Manchesteris, EMAF-il Osnabrückis ja Virtual Memorial festivalil Kambodžas.
Kunstnik on saanud erinevaid stipendiume ja uurimistoetuseid, Kunstfondsi Arbeitsstpiendiumi, Edith-Russ – Haus Media Art Grandi, Elsa-Neumann-Stipendiumi Berliinis ja Kultuurkapitali erinevaid loomingulisi stipendiume.
* Osade näitusel kasutatud piltide päritolu: NASA.
Kunstnik tänab: Laura M. Hartman, Douglas MacMartin, Elspeth Spence, Forrest Clingerman, Wake Smith, Duncan McLaren, Masahiro Sugiyama, Valdek Mikli, Toomas Täht, perekond Veermäe, Anja Dreißig.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
