ELU JA SURM. LÕPP JA ALGUS.
Ivar Kaasik
Surm on loomulik lõpp kõigile elavale. Inimesele on selle tähendus aga eriline, kuna ta on sellest ka teadlik. Materlialistidele on see olemise lõpp, sellegipoolest võib see mateeria aga uue elu esile kutsuda ja olla millegi uue sünni juures. Idealistidele on surm üleminek teispoolsusesse, kas siis hinge näol või siis taassünd. Seda nähakse kui vabanemist. Hing vabaneb kehast. Kuna elu lõpeb surmaga, siis sellega kaotab elu ka mõtte. Mis on selle näituse mõte. Kunstnik on kasutanud oma ehete loomisel taaskasutatavaid materjale, andnud seega juba olemasolevale mateeriale uue elu ja mõtte. Osa ehete loomiseks vajaläinud materjalidest on ürgses looduses loomulikul teel taastuvad, end ise uuesti luues, ikka jälle ja lõputult. Kuni inimene sellele ise piiri tõmbab, elu lõpetab. Et siis jälle ja uuesti alustada.
Ivar Kaasik on eesti kunstnik, kes peale õpinguid Halle Kunstiülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias Berliini kolis. 1996 pälvis ta Pariisis Haute Couture Week‘i raames DeBeers‘i Oscar‘i. Vabakutselisena organiseerib ta kunstihuvilistele ekskursioone Berliini street-art- ja apropriatsionaalse kunsti lahinguväljale, annab mobiilselt ülevaateid selle linna sajandivanusest monumentaalkunsti ja tööstusarhitektuuri musternäidetest, juhatab kultuurituristid avangard-galeriide rägastikust Mittest alternatiivmuusika klubidest tulvil Lower-East-Site-kvartalisse Neuköllni.
Ivar Kaasik on sündinud 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige.
Kunstniku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oskariga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).– Raamatust “Ivar Kaasik. Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju.” (2011)
RUUM
Jacqueline Yajing Yao
Igaühel on oma maailm – ruum, kus ta saab iseendaks. See on nii vaimne kui ka väärtuslik.Mõned avavad enda jagamiseks oma maailma, teised on aga kaitsvamad. Minu tööd saavad inspiratsiooni eraldatusest. Kohast, kus lõõgastumine ja hingamine võivad viia sügavama ühenduseni iseendaga.
„Ruum“ on kontseptuaalne mõiste. See on üldmõiste, mille tähendust saab tõlgendada mitut moodi. Selle suure ruumi siin tahtsin ma jätta kõigile, et saaksite lõõgastuda, hingata … või luua ühendusi ja ette kujutada.
Jacqueline Yajing Yao omandas kaunite kunstide magistrikraadi Savannah Kunsti- ja Disainikolledžis. Tema eesmärk on luua kauakestvaid ehteid ja aksessuaare, mis ei ole ainult tahumatult ilusad, vaid millel on ka põlvest põlve edasi antav hing. Ammutades inspiratsiooni muusika subkultuurist, filosoofiast ja kunstist, otsib Yao pidevalt ideaalset tasakaalu tähenduse, ilu ning praktilisuse vahel, hinnates samal ajal kõige paremal moel käsitöö ajalugu. Ehted väljendavad võimalust, mida on märganud väga vähesed vaatlejad: neil on võime inimesi puudutada. Ta väljendab keerulisi mõtteid väga lihtsal viisil ning usub, et käsitsi tehtud asjad loovad juveliiri ja kandja vahel erilise seose.
VIIVUD
Kai Kiudsoo-Värv
Põdrakanepi lilla viirg mürkrohelise aasa servas, sinepikollane taevarand türkiissinise mere kohal, herneroheline mikrobuss möödumas tibukollasest majast, potisinisel laual lumivalged ja leekivpunased nõud… Mis jääb meelde eluhetkedest? Värvid, lõhnad, maitsed, kandmas endas kogetud emotsioone.
Lappan telefonis pilte, otsides vajalikku kaadrit tuttavliku värvikoosluse järgi. Mälupiltide värvipassid.
Osa mälupiltide värvipassidest on saanud eheteks kullassepp Indrek Iikkoneni abiga, teised autori käe läbi. Osad ootavad alles eheteks saamist.
Kai Kiudsoo-Värv (s 1968) on klaasikunstnik. Ta on lõpetanud EKA klaasikunsti osakonna 1995 (BA) ja 2005 (MA). Alates 1995 aastast on ta tegutsenud vabakutselise kunstnikuna teostades erinevaid töid tootedisainist näituseprojektideni. Tema tööde hulka kuuluvad valgusobjektid, skulptuurid, kirikuaknad jpm. Ta on õpetanud klaasikunsti EKA-s ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Oma igapäevatööd teeb ta Tallinnas enda asutatud klaasikunstistuudios Klaasiklubi (alates 2009), kus ta korraldab ja viib läbi erinevaid sulatustehnikate kursuseid. Kai Kiudsoo-Värv on osalenud paljudel näitustel Eestis ja välismaal. Tema töid on mitmetes erakogudes ja muuseumites.
XY
Yao Tan
Kollektsioon „XY“ tähistab vaevu hoomatavat ebamäärasust naiste ja meeste vahel. Marcel Duchampi kasutatud termin infra-mince rääkis sellest, mis on vaevumärgatav ja -tuvastatav ning kujutab endast väikest ja ainulaadset erinevust.
Yao töö põhineb keha ja selle kujutamise mitmetähenduslikul tajumisel. Inspiratsioon pärineb kehalistest allikatest – haavatavusest, mutatsioonidest, duaalsusest ja vormilisest metamorfoosist. Tema ehted on justkui kimäärid, kombatavad ja tundlikud olendid, ning esitavad küsimusi meie suhete kohta lihalike ihadega. Selles kollektsioonis otsib ta võimalusi tõlgendada erootikaga seotud probleeme peenetundeliselt ja poeetiliselt, kuid ka iroonilisel ja vahetevahel vägivaldsel viisil.
Yao Tan on Hiinast pärit kunstnik ja juveliir. Ta omandas 2012. aastal bakalaureusekraadi mööblidisaini erialal ning 2019. aastal Prantsusmaal bakalaureuse- ja magistrikraadi kaasaegse kunsti erialal. Teda huvitavad näituseruumi ja tagasihoidlike mõõtmetega esemete vahelise suhte tulemusel tekkivad pinged ning veidrused. Keha tajumisel ja kujutamisel põhinev looming, mille eesmärk on taastada meie „tundlikkuse kriisis“ olevas ühiskonnas tee elamusteni, on omamoodi vastupanu absurdselt suurele narratiivile.
